Üks jõukas eraviisiliselt arheoloogiat harrastav mees on palunud enda juurde ajakirjaniku, et rääkida veidratest sündmustest Aasia-ekspeditsioonil, mille juht ta oli. Et vältida bürokraatiat, oli grupp liikunud salaja Punaste Khmeeride valduses olevale alale, kus loodeti leida iidne tempel. Gruppi oli palgatud ka palgasõdureid ja jõhkra iseloomuga seiklejaid, kes pidid tagama turvalisuse. Tempel leiti, ent see meenutas pigem looduslikku, igijääst koosnevat kaljut - Kambodžas! Ja mis veelgi veidram - templis toimus ekspeditsiooni toimumise ajal mingi sekti jumalateenistus. Samas toimud kohe ka khmeeride rünnak ja puhkenud tulevahetuses tapeti kõik khmeerid, sektandid ning langes ka suurem osa "valgeid mehi". Ekspeditsiooni juht on nüüd, aastaid hiljem, hirmul, sest tema grupi ellujäänud mehed on hakanud surema kummalistel asjaoludel, millega kaasneb alati jäätumine või külmumine klimaatilistelt või füüsikaliselt ebaloogilistel asjaoludel.
Ma ei tahaks laita jutu ideed, aga stiililiselt on see väga tuim tükk, ilma dialoogita ja konspektiivne. Puändi markeerimine jutu viimases lauses kursiivkirjaga on ka kuidagi nii... Kui just polnud parodeerivalt mõeldud.