Raamat on True Game sarjast, ja tema peategelaseks on kujumuutja Mavin - otse loomulikult naine. Ta on pärit True Game aladelt, mis tähendab seda, et ta võib oma välimuse vastavalt oma soovile muuta selliseks, nagu ta antud hetkel sobivaks peab. See on yks vägagi kasulik omadus, kuigi True Game rahvas on tänu sellele enamiku ylejäänud inimkonna poolt pandud peaaegu et kirikuvande alla.
Lugu ise on lausa äärmiselt naiivne, kujutades hea ja kurja võitlust rusuvalt muljet avaldavas maailmas. Nagu Sherile omane, on enamik neist põhilistest headest, need yhiskonna juhid, kangelased, hulljulgeimad, riskialtimad, tublimad, ja vapramad see pool inimkonnast, kellede kohta inglise keeles on kasutusel väljend "she". Pahad omakorda on otse loomulikult "he" poole pealt.
Nagu Naiste Maa eelkäijana on siin ka yhiskonna struktuur. On naised, need, kes yhiskonda juhivad, teevad otsuseid, teevad ära need kõige suuremad ja tähtsamad tööd, mis maailma arenguks kõige vajalikumad. mehed on teenijad, need isikud, kes vajaduse korral alati kohal on, kui nende hea ja uhke teinepool midagi vajab. Naiivne? Kindlasti - kohati isegi häirivalt. Kui Naiste Maailmas olid sellele ilupildile lisatud mustad plekid, kui seal oli selles systeemis oma loogika, mis mõne yksiku lause abil veel eriti silma torkasid (Achilleuse kujutamine, liidrite seas arutatud naiste seas toimiva valiku ja kasvatuse puudulikkus), siis siin toimib see systeem iseeneslikult, ilma tõrgeteta. See teeb muidugi meele kurvaks...
Fantastiline on aga maailm. See on meeldejäävam, kui "Grassis", piiratud, ent lihtsalt fantastiline maailma (mitte meie oma) nurgake, kus peaaegu kõik on võimalik. Täpsem pilt on antud aga vaid yhest piirkonnast, puude juurtele (unustame siinkohal fyysika, bioloogia ja sealsed reeglid, et kui kõrgele puud ikkagi vett pumbata suudavad -pealegi ei ytle Tepper ju kusagil, et vesi nyyd alt kuristiku põhjats kätte saadi) rajatud linnadest. Need seitse ripuvad seal kuristiku yla- ja alaseinte vahel, puujuurtest põimitud sildadel yle Kuristiku - mille sygavust mõõdetakse päevateekondades. 5les neid linnasid rajada ei saa - juba yhest sealsest metsloomast piisaks linnatäie ärahävitamiseks, ja esimene linn yhe sellise ohvriks langeski. Ja ka allpool on piir ees, kuristiku põhjas on samuti yks linn sealsete kollide saagiks langenud.
Tore on nii kuristik, kui ka sealsete asukate elukorraldus, ent koletiste valik on veelgi uhkem. Ikka ja jälle tekib sedalugedes kysimus, et kui Suur ikkagi oli sealne inimene - teod ja linnud on inimkasvu, ning maa peal röövivad libaöökullid täiskasvanud mehi. Kuristiku põhja asukad on aga veelgi stiilsemad kollid...
Tegelased... Tähtsamad tegelaskujud on kõik peale Rogesi äärmiselt usutavad - nii noor ja fanaatiline preester, mavin ise, kui ka Beadie. Kõige armsam leid on seal aga ikkagi Thinker, Filosoof, täielikule sisekaemusele pyhendunud ja Leibnizi monadoloogia reeglite kohaselt elav rändur, kes teoorias teab kõike, praktikas aga väga väheseid asju. Ta on M6otilde;istatus suure algustähega, inimene eikusagilt ja samas kõikjalt, meie aja tunnustamata geenius. tema elukutseks on ollateoreetik. Mida see endast kujutab, sellest ei saa seinamaailma asukad kuidazgi aru, aga otsustades tema välimuse ning alatasa nälginud olemuse järgi leiavad nad, et midagi praktilist see kyll ei ole.
Hoolimata oma kohatisest naiivsusest on see aga ikkagi tore raamat. Ta on pretensioonitu, Tepper ei yritagi "Grassi" kombel endale võõraste mõistete abil lahti defineerida midagi , mida ta ei mõista. Alati saab appi võtta ju maagia... ja kui asjale ongi mingi ratsionaalne, ulmeline seletus, siis teab seda vaid Filosoof. Ta on nõus lahkesti kõike seda ka lahti seletama, ent tema seletustest, tema terminoloogiast, tema mõtteviisist saab aru vaid tema ise ja ei keegi muu...