Kasutajainfo

Bruce Sterling

14.04.1954-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Bruce Sterling ·

Mirrorshades: The Cyberpunk Anthology

(antoloogia aastast 1986)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (2)

Yldiselt on minu suhted kyberpungiga kyllalt leiged, aga see konkreetne antoloogia oli igati meeldivaks yllatuseks. Valdav enamik jutte on head kui mitte väga head. Autoritest on esindatud sellised kuulsamad nimed, nagu William Gibson, Greg Bear ja ka Bruce Sterling ise. Ylejäänud autorid olid minu jaoks suhteliselt tundmatud, kuid valitud lood olid igati tasemel. Igati abiks oli ka koostaja eessõna raamatule - juttu kyberpungi tekke- ja ajaloost ning tuntumatest esindajatest. Abiks raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Alustada tuleks muidugi sellest, et küberpungi mõiste on aastakümnete jooksul üha kitsamaks muutunud. Tänapäeval on asi selge — küberpunk on žanr, kus jaapanikeelseid neoonreklaame peegeldavatel vihmamärgadel tänavatel hulkuvad überstiilsed heidikud teenivad elatist hiidkorporatsioone häkkides ja narkootikume müües, pidades selle käigus konkurentide ja politseiga ohtraid tulevahetusi. Samas kaheksakümnendatel polnud asi kaugeltki nii selge; see kamp, kellele lõpuks küberpunkarite silt külge kleebiti, kirjutas väga mitmepalgelist ulmet. Muidugi ühendas enamikku neist viimase kümnendi jooksul ilmnenud tehnoloogiliste ja ühiskondlike suundumuste märkamine ja ärakasutamine — üha personaalsemaks muutuvate arvutite ja üldisemalt elektroonika pealetung, uued teadusharud (nagu geenitehnoloogia), uued narkootikumid, uus professionaalne äri ja kuritegevus —, aga selliseid “high-tech low-lifes” tegelaskonnaga lugusid, mis on tänapäeva küberpungi tuumaks, leidub antoloogias oodatust palju vähem.
 
“These are all hot young verbal pilots who think nothing of taking forty-thousand tons of screaming heavy metal prose and throwing it straight at the ground in a forced power dive shedding sparks and literary chaos only to pull up at the last possible instant shy of total grammatical implosion just to see the horrified looks on the pale upturned faces of the civilians as the afterburners cut in,” väidab tagakaanel Michael Swanwick (kellelt pole raamatus paraku ühtki juttu). Lahe tsitaat, aga midagi nii dramaatilist siit ei leia. Sterling ütleb eessõnas, et vältis teadlikult lugusid, mis on juba mitmel pool mujal ilmunud — küllap selle kaela saab ajada paljud veidramad valikud.
 
Kaks juttu eriti paistavad teiste hulgast silma sellega, kui vähe need siia sobivad:
 
“Tales of Houdini” on kaheldamatult antoloogia kõige kentsakam lugu ja täiesti seletamatul kombel siia sattunud; kas “Software’i” autorilt Rudy Ruckerilt polnud tõesti valida midagi paslikumat kui nupuke Harry Houdini üha uskumatumatest vägitükkidest, minu pea ei võta.
 
Greg Beari “Petra” on täiesti häbitult ebateaduslik jutt, hm, Looja surmast. Tuleb välja, et ainult tema tahe hoidiski reaalsust koos ja kui ta kõrvad pea alla paneb (või nii vähemalt usutakse), läheb maailm üsna nihkesse, tegevuspaigaks oleva katedraali skulptuurid ärkavad ellu ja, nagu välja tuleb, suudavad koguni inimestega järglasi saada. (Väljaspool katedraali toimuvast on teada ainult niipalju, et kuradi ohtlik on ja metsa küttepuid tooma läinud inimesed võivad ka tagasi tulemata jääda, aga arvata võib, et ümmarguse maamuna asemel laiub seal midagi hoopis veidramat.) Selle jutu küberpungiantoloogiasse valimise mõistlikkuse üle võib vaielda, aga muidu pole sellele midagi ette heita.
 
Bearilt oli mul seni loetud ainult romaan “Blood Music” (mille aluseks olnud jutt sobinuks siia küllap paremini), mis käsitleb samuti reaalsuse teemat, ehkki hoopis teise, puhtfüüsikalise nurga alt. Niipalju kui ma öelda oskan, on nii Ruckeri kui Beari looming suuremalt jaolt sarnane ja mõnes mõttes küllaltki traditsiooniline — tegelasteks on sageli teadlased ja süžee aluseks mingi füüsika- või matemaatikaprobleem, ehkki stiili ja mõtteviisi poolest on neil siiski palju enam ühist Gibsoni kui ütleme Heinleini või Asimoviga.
 
Kõige puhtamad “päris” küberpunklood nende kaante vahel on “400 Boys”, “Freezone”, “Stone Lives” ja vähemal määral ka “Snake-Eyes” ja “Rock On”.
 
Tom Maddoxi “Snake-Eyesi” peategelaseks on õhujõudude veteran, kelle pähe istutatud arvutikola põhjustab tal mäluauke ja sundkäitumist. Võiks öelda, et ta on elektrooniliselt seestunud — kohe jutu alguses tuleb ta teadvusele ja leiab, et tema mõistuse alamad kihid (“reptilian brain”, või nagu ta seda ise kutsub, “the snake”) on pannud ta kassitoitu sööma. Arvata võib, et ta ei ole sellise olukorraga üldse rahul. Püüe probleemile lahendust leida viib ta kosmosejaama, kus ta kohtub kaaskannatajate ja nende üle vahti pidava tehisintellektiga. Nagu selgub, polegi tema probleemile õiget lahendust; ta peab kas õppima sellega koos elama või enesetapu sooritama.
 
“Snake-Eyes” muide leiab aset samas (või sarnases) maailmas kui Maddoxi romaan “Halo”; siinne tehismõistus Aleph esineb ka romaanis.
 
Pat Cadigan on nende noorte vihaste meeste seas üsna ebaharilik, ja mitte lihtsalt selle poolest, et ta on naine. Tema lugusid iseloomustab tavapärasest inimlikum, isiklikum, ehkki sugugi mitte Tõeliste Meeste™ stiilis pretensioonikalt süvapsühholoogiline lähenemine. Ei saa öelda, et jutud, mida ma temalt seni lugenud olen, oleksid mulle eriti meeldinud, aga “Rock On” tundus neist natuke parem. Võibolla on asi lihtsalt selles, et ma olen nüüd vanemaks ja targemaks saanud :-)
 
See on üks kahest antoloogias leiduvast muusikateemalisest jutust; peategelaseks on ebamäärases vanuses, aga end ülejäänud tegelastega võrreldes vanana tundev naine, kelle talendiks on end arvuti külge ühendatuna võtta ka kõige keskpärasema bändi emotsioonid ja neist midagi tõeliselt vägevat kokku sünteesida (sedasorti rahvast kutsutakse slängiväljendiga sinner). Ükskõik kui palju ta püüab sellisest elust tüdinuna põgeneda, leitakse ta ikka üles ja sunnitakse oma “pattude” eest maksma.
 
Marc Laidlaw’ “400 Boys” on kaheksakümnendate muusikavideo stiilis naeruväärne paberõhuke apokalüpsis. Selline, kus ühiskonnakorra kokkuvarisemise järel noortekambad juuksed turri ajavad, näod sõjamaalingutega katavad ja lahinguid lööma hakkavad. Hea küll, autor seletab ära, miks nad sellised on (mõistlikum rahvas on linnast jalga lasknud ja seal varjavad end ainult sõduriks värbamist vältivad noored), aga ega asi sellest usutavam ei tundu. Sisu on stiili nimel ohverdatud. Pealkirjas figureerivad poisid on muide mõnevõrra üleloomulik nähtus; tundub, et Mehhiko-Nõukogude pakt, mis Ameerikaga sõdib, on kasutanud mingeid väga veidraid relvi.
 
Paul Di Filippo “Stone Lives” algab hiidkorporatsioonide kiiskavate pilvelõhkujate varjus asuvas düstoopilises getos, milletaolistes tundub elavat suurem osa selle tuleviku rahvastikust. Riike enam pole, elu on karm olelusvõitlus ja niivõrd kui räpaste masside jaoks mingi kord üldse olemas on, on selleks korporatiivne feodaalkord. Nimitegelane Stone on lapsena pimedaks torgatud noormees, kes polegi oma armetu eluga eriti rahulolematu, kui getosse tulnud väljaspoolse maailma esindajad talle ettepaneku teevad, millest ei saa keelduda. Noh, nagu selgub, polnud ta sugugi juhuslikult valitud — milles peitub ka loo nõrkus. Stone’i ühe väga erilise ülesande täitmiseks palganud triljonärist jääb saladuse selgumisel väga naiivne ja lausa ennasthävitavalt rumal mulje — sellise mõtteviisiga nii kõrgele ei roni.
 
Disko pole oluline, punk on põhiline, kuulutab John Shirley “Freezone’is”. See lugu on kõige halvemas mõttes küberpunk, selline süžeevaba freakshow, kus lugejat veetakse mööda ühiskonna põhjakihi urkaid ringi ja see kõik on nii edgy, nii edgy. (“Johnny Mnemonic” ei meeldi mulle samal põhjusel.) Väga kaugele autori fantaasialend muidugi ei küüni ja tema väljamõeldud väärastunud keskkond paneb pigem muigama. See lugu jätab teistest enam vihase, maskuliinse (pea naistevihkajaliku) ja demonstratiivselt heteroseksuaalse mulje. Ärge muretsege, ükskõik kui perversseks maailm muutub, homosid vihkavad endiselt kõik ja nad on omaenese getosse surutud, kus nad saavad rahus super-AIDSi surra. (Et lugu veel eriti edgy saaks, käiakse ka seal ära.)
 
See on antoloogia teine jutt, kus läbivaks teemaks muusika. Erinevalt Cadiganist näib Shirley sügavalt vihkavalt kõike vähegi moodsat; tema peategelane on vanakooli rokkar eriti jälgis diskomaailmas. “Minimono” muusikuid on kujutatud rõhutatult ebainimlike masinaorjade ja perversselt aseksuaalsetena, samas kui meie narmendava nahktagi alt paistva sinakaskaame kanarinnaga kangelane, kes kannab ka pimedas päikeseprille, peab end tõeliseks meheks. Tema fetišistlik usk rokkmuusikasse meenutab kõige enam nõukogude teismelise püüet hästi autentne ja läänelik olla :-P Kui tõsiselt autor peategelast ja tema tülgastust kõige modernse suhtes võttis, on raske öelda, aga ega lugu sellest paremaks ei muutu, kui sellele iroonilises võtmes läheneda. Antoloogia absoluutne põhi, millest oli lausa piin end läbi närida.
 
Ja lõpetuseks jutud, mis jäävad kindlasti-küberpungi ja üldse-mitte-küberpungi vahele:
 
“The Gernsback Continuum” ja “Red Star, Winter Orbit” on “Põleva Kroomi” kaante vahel eesti keeleski ilmunud ja kõigil niikuinii juba loetud. Piisab, kui öelda, et “Gernsback” on üks mu lemmikuid Gibsoni loomingus ja muidu üsna viisaka “Red Stari” puuduseks on Sterlingi osalus.
 
James Patrick Kelly “Solstice” esindab sarnast suunda kui “Snake-Eyes”: tehnikarohke ja stiilne, aga mõistlikkuse piirides, mitte piinlikkusttekitavalt jou-jou-jopsadi-jou tüüpi lahe. Need, kes mäletavad kunagi Marduses ilmunud “Valguse levi tühjuses”, ei pea kartma: “Solstice” on täiesti erinev.
 
See on haigevõitu lugu, ehkki erinevalt “Freezone’ist” ei röögi see sulle näkku, kui perversne kõik on. Esmalugemisel, kui ma ei osanud (väsimuse tõttu?) õigetele asjadele keskenduda, jäi suurem osa olulistest detailidest märkamata ja alles hiljem tekkisid kahtlused, et midagi on vist viltu. Atribuutika on väga kaheksakümnendatele iseloomulik: disainnarkootikumid, body mods, video. Peategelaseks on kunstnik, kes on enda loodud (legaalsete) narkootikumidega püstirikkaks saanud ja omale kloonitud tütre hankinud. Nende omavaheline suhe pole, ütleme nii, päris harjumuspärane, ehkki mees ise ei arva sugugi, et midagi valesti oleks. Teda on kujutatud täiesti empaatiavõimetuna, kes ei suuda suhteid luua muidu kui omandipõhiselt; iroonilisel kombel mõistab ta oma käitumise tagajärgi siis, kui tema katse tüdruku uuele kallimale koht kätte näidata untsu läheb.
 
Ilmselt antoloogia kõige kirjanduslikum jutt, mis kuuldavasti ongi Kelly iseloomulikuks jooneks. Ma ei oskagi sellele loole eriti midagi ette heita, aga see jättis mind üsna külmaks.
 
Lewis Shineri “Till Human Voices Wake Us” on mõneti õlgu kehitama panev laast. Eksootilisele saarele puhkusele tulnud, õnnetus abielus kontorirott topib nina valesse kohta ja maksab selle eest üsna ränka hinda.
 
Sterlingi ja Shineri “Mozart in Mirrorshades” meeldib mulle selles antoloogias “Gernsbacki” järel vast kõige rohkem, ehkki andetu Sterlingi panus tuleb sellele ainult kahjuks. See lugu leiab aset kaheksateistkümnendas sajandis (ehkki mitte meie maailmas), kust kahekümne esimese sajandi ameeriklased fossiilkütuseid hangivad. (Kolmkümmend viis aastat hiljem on sellisest vanakooli kolonialismist muidugi naljakas lugeda; naftapuudust pole meil veel tükk aega karta, probleemid on hoopis mujal.) Nagu pealkiri vihjab, on nende saabumine ajaloo parajalt sassi löönud ning teismeline Wolfgang Gottlieb kimab võrriga ringi, makk kaenlas, ja mängib rokkbändis. Et peategelane, ajavärava loonud firma alamastme töötaja Marie Antoinette’i magatab, pole sellises olukorras sugugi märkimisväärne. Kohalikel muidugi ajab nende sigatsemine kopsu üle maksa ja ega tulevikurahvast nende tehnilisest ülekaalust hoolimata väga palju pole…
 
“Mirrorshadesi” ei tasu lugeda neil, kes loodavad hologrammid-ja-katanad stiilis puhtaverelist küberpunki; ka rabavate ideede tulevärki ei tasu siit otsida. See antoloogia on väärtuslik ennekõike ajaloodokumendina, andes teatava ettekujutuse, mida ja keda küberpungi riiakas prohvet Sterling tollal oluliseks ja esinduslikuks pidas. Kui hea ülevaate siit sellest ajajärgust saab, on iseküsimus (lõppude lõpuks püüdis Sterling oma sõpruskonda maailma nabana näidata), aga mina tunnen küll, et pilt sai natuke selgemaks.
 
Antoloogia on olemas Internet Archive’i wõrguraamatukogus (lugemiseks tuleb konto registreerida).
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: jaanuar 2022
detsember 2021
november 2021
oktoober 2021
september 2021
august 2021

Autorite sildid: