Niipalju kui ma Sterlingi lugusid olen sattunud lugema, on tegu olnud üsnagi loetamatu sonimisega. Mis puutub aga "Skismaatriksi" nimelist romaani, siis suutsin ma sellest oksendusest läbida tervelt 30 lehekülge, enne kui taipasin, et elu on liiga lühike selliste asjade jaoks. Niiet võib öelda küll, et teatav eelhäälestatus oli olemas ja vana hea Bruce ei petnud ka seekord. Täpselt nii tühi mõttetu sogamine nagu ma ootasingi. Lühidalt on tegu kahe kodaniku seiklemisega mingites paralleel-Itaaliates, põgusalt puudutatakse ka miskit memristorit, mis on mingi arvutividin, mille ma momentaalselt unustasin. Veidike heidetakse ka nalja prantsuse presidendi Sarkozy üle ja ongi kogu lugu. Ma võiks ennast haigeks mõelda, aga ikka ei mõtleks välja mis jõud küll sundis Sterlingit seda paberile panema.