Sellist jaburdust pole juba ammu lugenud.
(lühiromaan aastast 2007)
https://www.ulmeajakiri.ee/?tolkejutt-putka
Sellist jaburdust pole juba ammu lugenud.
Aga jutu juurde. Sisendid on selgesti äratuntavad. Autori maailmavaade, mis kisub vasakliberaalse poole. Tema ammune idee nanotorukestest. Ärksa vaimuga inimesena on Sterling pannud tähele, et noorem põlvkond, Stross & co, on legaliseerinud kornukoopia idee, mis varasemas ulmes oli sügavalt põlu all. Siis serblannast abikaasa panus. Põlglik suhtumine euroliitu ja üldse igasugusesse poliitikasse. Idealiseeritud ettekujutus väikekaubitseja rollist sotsiaalse sidususe kujundajana. Võibolla veel midagi, aga igatahes on selge, et kodanik Sterling on abikaasa noorusmälestusi heatahtliku kõrvaga kuulanud.
No nii, ja väljund on siis täpselt selline, nagu nimetatud eeldustest võib järeldada. Dokumentalist ei oska kujutada karaktereid. On küll teraseid nägemusi, aga siis on mõte hüpanud millelegi täiesti tarbetule. Tempoga on nii, et algul ei saa vedama ja siis ei saa pidama. Kui kompetentne toimetaja oleks asjast üle käinud, oleks võinud saada nelja väärilise loo, sest andekaid tähelepanekuid on ikka küll ja tegelikult on miski jugoslaavlik tunnetus täiesti olemas. Praegusel kujul see aga suurem asi jutt ei ole.
Kriitika osas nõustun paljuski Musta Kassiga... Visioon on hea, ent teostus on selline nagu on, kahvatuvõitu karakterite ja tasakaalustamata tempoga. Nüüd, kus 3D-printerid on laiatarbekaubaks kujunemas ja see uus tehnoloogia ähvardab maailmamajandust segi pöörata, võib autori tulevikuvisiooni "fabrikaatoritest" vat et isegi prohvetlikuks pidada.
Huvitavaks detailiks oli selles fiktiivses Ida-Euroopa riigis asetleidva tegevusega lühiromaanis asjaolu, et vihjete järgi võis aru saada, nagu oleks kohalik rahvas roomakatoliiklased, ent Borislavi ema hauakivil oli kiri kirillitsas. Teatavasti kasutavad slaavi tähestikku vaid õigeusklikud slaavi rahvad...
Hindeks 3+.