(romaan aastast 2003)
eesti keeles: «Rohuvoodi asemeks»
Tallinn «Varrak» 2005
No hea küll, seletame põhjalikult ära. Autor on oma ettekujutlusliku pseudojaapani varustanud kahe kergelt ulmelise nähtusega. Ühel pool nn varjatud ehk kristlased. See liikumine ahvatleb vaeseid ja viletsaid, aga vahel osutub intrigeerivaks mänguks ka edukatele, kes endale muud ajaviidet pole leidnud - umbes nagu sotsiaaldemokraatia tänapäeva maailmas. Autori sümpaatia on muidugi kristlaste poolel, läbivaks märksõnaks nende kohta sobiks ehk "halastus". Sest teisel pool on Hõim, millega seoses on korduvaks iseloomustuseks just "halastamatus". No et Hõim ühendab pärilike omaduste kaudu üleloomulikke võimeid omavaid suguvõsasid. Salamõrtsukad, spioonid, kaupmehed jne - igaüks väljas eeskätt oma perekonna eest ja perekonnapeale väga kuulekas.
No nii, poisspeategelane Takeo on raskelt segavereline. Ema poolt ning lapsepõlve kasvatuse poolest varjatu. Isa ema oli Hõimust ja isa isa Otori valitseja (kes noorukina teenijatüdrukule lapse tegi). Loogiliselt võttes peaks olema võimatu neid kolme verd ühendada, aga raamatuid ju eranditest kirjutataksegi ja Takeost kujuneb autori tahtel siuke superkangelane, kelles ühendatud kõigi kolme parimad omadused. Teine osa räägib sellest, kuidas Hõim üritab Takeost kuulekat tööriista kasvatada, aga loomulikult on siuke värk õilsale noorukile moraal-eetiliselt võõras jne.
Võib ka öelda, et tegemist on sisutu täitematerjaliga sündmusterohkemate osade vahel. Ei saa soovitada inimestele, kellele lastekad ja naistekad ei meeldi. Või, noh, võib ju muiates jälgida autori ponnistusi kristluse ja naisõigusluse toppimisel, aga ka see on siuke rafineeritud rõõm, mis igaühele ei sobi. Kuid küllap on kolmaski osa jõuluks lettidel.
Võrreldes esimese osaga oli tagasiminek ilmne. Esimene osa muutus peale esimese 100 lehekülje läbimist täitsa loetavaks. Teine osa oli ühtlaselt jama otsast lõpuni. Minu arust siin suurt vahet ei olnud, kas tegu oli "meesliiniga" või "naisliiniga", pseudo-keskaegsesse Jaapanisse paigutatud ilmselt alaealistele mõeldud nutulugu ei tõmmanud kuidagi kaasa ja ei muutunud elavaks. Lõpus sai koguni tabatud end mõtlemast, et üks harukordselt igava love story osapooltest võiks kähku haigusesse ära surra, teise aga võiks Hõimu salamõrtsukad kähku tabada, saaks asjaga ühele poole. Kus sa aga sellega, kolmas osa on veel tulemas. Seda, tõsi küll, ei pea lugema. Vältige, kui saate.
Argh! Aaargh! Aaaaaaargh!!! Kui maailmas peaks eksisteerima mõni raamat, mis on kirjutatud puhtast kurjusest, siis see on üks taolistest — ei saa olla, et inimene heast tahtest sai valmis millegagi, mille tõttu kaob usk inimkonda üldisemalt ning naiskirjanikesse ja raamatutesse konkreetsemalt. Või on see kirjutatud vihast puude vastu, mida selle publitseerimiseks maha saeti?
Mäletate, ma andsin esimese osa hindeks neli — esiteks mingi väike uudsus selles siiski oli, teiseks oli see mõeldud taseme poolest nooremale koolieale, kus ei sihtgrupi õrna iga arvestades suhteliselt pretentsioonitu. Järjega (mis kannab maakeelset nime “Rohuvoodi asemeks”) on lugu nii, et autor on eksimatult tuvastanud kõik, mis eelmises raamatus töötas … ja selle sellest teosest välja jätnud. Enamgi veel, ta on lasknud loomingul lennata ja lisaks vanadele vigadele on raamatusse lisatud hulgaliselt uusi. Ma esimese hooga plaanisin anda jutule hindeks kahe, ettekäändega, et on olemas halvemaidki raamatuid. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin aga järeldusele, et isegi kui on halvemaid, pole need minu kätte jõudnud. Ja ma olen üsna palju halba kirjandust läbi töötanud. Hindeks kindel üks!
Natuke jutust endast ka. Tegevus areneb läbi kahe süžeeliini: Takeo ja Kaeda. Mõlemad liinid on täiesti mõttelagedad ja trafaretsed. Näiteks Takeo puhul ma tabasin ennast mõttelt, et puud on ainult veel mingi müstiku ettekuulutus. Ja ennäe, vaevalt oli paarkümmend lehte möödunud ning juba oli platsis püha tegelane, kes talle tuleviku ennustas.
Takeo on sõlminud lepingu Hõimuga, kes on on stereotüüpsete ninjade kamp. Õigupoolest poleks ma eriti üllatunud kui kusagilt Naruto välja oleks karanud. Hõim on müstiline suguharu, kellel on vereliini pidi pärandatavad maagilised võimed, mis nagu tuleb välja võimenevad kui nad käivad läbi Hõimuväliste partneritega. Esmapilgul tundub, et umbes pooled selle maailma tegelased on Hõimust ja nad on umbes sama salajane organisatsioon nagu Vabadussammas.
Üldjoontes koolitatakse Takeod välja, kusjuures lõpuni on ebaselge mille jaoks täpselt. Ühest küljest justkui viidatakse, et tema koolitamine on vajalik ööbikupõranda ületamiseks, aga siis tuleb välja, et kõvemad kunnid suudavad suisa ringi lennata, mis tähendab, et kuhugile astuda polegi vaja. Ühesõnaga see segane ja vastuoluline liin jätkub kuni ta lõpuks Hõimu vastu astub.
Kaeda liin on veel vaimuvaesem. Piinatud kaunitarist saab selles raamatus tõeline nõid, kusjuuresjuures rumal nõid, kuigi autor korrutab kogu aeg tema tarkust. Üleüldse tundub, et ainuke ajudega tegelane kogu selle liini juures on tema teenijatüdruk, kes (nagu ülejäänud pool maailma) on Hõimust pärit. Üldjoontes tegeletakse siin lambist tõmmatud majapidamistküsimustega.
Kui eelmine raamat, nagu ma ennist märkisin, oli mõeldud nooremale koolieale, siis see raamat ei ole mõeldud mitte kellelegi. Pidevalt tekivad päevakorda küsimused erinevate tegelaste seksuaalsest orientatsioonist, kusjuures ka mõlemad peategelased ei jää sellest puutumata. Ma ei hakka siin isegi rääkima erinevatest alltekstidest, millest see raamat kubiseb, kuigi sellele kohta pole. Väga halb.