12.2019
This Is the Way the World Ends on satiiriline tuumasõja-apokalüpsise ulmelugu. Peategelaseks on keskealine hauakivide graveerija George Paxton, kes elab koos oma naise ja eelkooli-ealise tütrega vaeselt aga õnnelikult. Kaheksakümnendate tuumasõja-võidujooksu tingimustes on populaarseks muutunud igapäevaselt kantavad kaitseülikonnad ning kuna Paxton ei saa neid endale lubada, kirjutab ta alla veidrale lepingule, millega ta ühe sellise vähemalt oma tütrele saab.
Kuid mõeldamatu saabki ühel päeval teoks ning ootamatult puhkenud tuumasõda hävitab maailma ja inimkonna. Paxton aga leiab end ärgates veidralt allveelaevalt, kuhu on koos temaga mingi kummalise meeskonna poolt vangistatud veel viis ameeriklast - poliitik, kindral, diplomaat, kirikupea ja matemaatikageenius. Tundub, et, igaüks neist esindab mingit olulist aspekti tuumarelvade süsteemi eksistentsi juures.
Peagi selgub, et allveelaeva meeskond on tuleviku-inimesed, kes ei saa inimkonna hukkumise tõttu enam kunagi eksisteerida. Tuumasõja ühe uskumatu efektina aga on nad saanud katki rebitud aja ja ruumi kaudu ajutiselt minevikku kehastuda. Õiglases vihas oma eksistentsi röövimise tõttu on nad otsustanud pidada kohtuistungi nende üle, keda toimunu eest sümboolselt vastutavaks pidada võib...
Ma pean ütlema, et ulmega on siin tegemist küll, kuid satiiri element on kindlasti esikohal. Autor sarnaneb selle poolest paljuski Kurt Vonnegutiga, kes armastas kirjatöödes sarnast kombinatsiooni kasutada. Paralleelid Vonneguti romaaniga "Kassikangas", mis parodeerib samuti tuumasõja-võidujooksu ja maailmalõppu, on ka täiesti olemas, samuti on paljude Ühendriikide elu asjaolude pilamine just tema teostest juba varem nähtud.
Siiski on siinses loos midagi täiesti iseomast. Autor suudab eriti just peategelasega seoses luua selliseid tõeliseid siira helguse hetki, mis teevad peagi järgneva õuduse ja võllahuumori veel mõjusamaks. Jutustuses ei ole autor kunagi kõrvalseisja, aga ta ei astu ka üle selle piiri, mis muudaks ta kantslist või veoauto kastist tõde kuulutavaks propagandistiks.
Võib isegi öelda, et tulevikuinimeste pikk kohtuistung, mille käigus vastastikkuse hävitamisähvarduse põhimõtte asjaolusid lahatakse, on nõnda põhjalikult pro et contra esitatud, et kuni kohtuotsuse välja kuulutamiseni ei olnud ma tulemuses veendunud.
Suur osa sellest temaatikast on küll praeguseks iganenud ning selles mõttes teenib detailsus siin pigem ajaloolist huvi, mitte ei panusta suuremasse pilti. Nii ei räägigi see lugu otseselt millestki enamast kui Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vaheliselt tuumarelva-võidujooksust, olles sellega ajas, ruumis ja mõttes üsna piiratud, eriti praegusest ajast vaadatuna. Väga hea, aga sisult ja vormilt ka väga spetsiifiline.
Hinnang: 8/10
Kuid mõeldamatu saabki ühel päeval teoks ning ootamatult puhkenud tuumasõda hävitab maailma ja inimkonna. Paxton aga leiab end ärgates veidralt allveelaevalt, kuhu on koos temaga mingi kummalise meeskonna poolt vangistatud veel viis ameeriklast - poliitik, kindral, diplomaat, kirikupea ja matemaatikageenius. Tundub, et, igaüks neist esindab mingit olulist aspekti tuumarelvade süsteemi eksistentsi juures.
Peagi selgub, et allveelaeva meeskond on tuleviku-inimesed, kes ei saa inimkonna hukkumise tõttu enam kunagi eksisteerida. Tuumasõja ühe uskumatu efektina aga on nad saanud katki rebitud aja ja ruumi kaudu ajutiselt minevikku kehastuda. Õiglases vihas oma eksistentsi röövimise tõttu on nad otsustanud pidada kohtuistungi nende üle, keda toimunu eest sümboolselt vastutavaks pidada võib...
Ma pean ütlema, et ulmega on siin tegemist küll, kuid satiiri element on kindlasti esikohal. Autor sarnaneb selle poolest paljuski Kurt Vonnegutiga, kes armastas kirjatöödes sarnast kombinatsiooni kasutada. Paralleelid Vonneguti romaaniga "Kassikangas", mis parodeerib samuti tuumasõja-võidujooksu ja maailmalõppu, on ka täiesti olemas, samuti on paljude Ühendriikide elu asjaolude pilamine just tema teostest juba varem nähtud.
Siiski on siinses loos midagi täiesti iseomast. Autor suudab eriti just peategelasega seoses luua selliseid tõeliseid siira helguse hetki, mis teevad peagi järgneva õuduse ja võllahuumori veel mõjusamaks. Jutustuses ei ole autor kunagi kõrvalseisja, aga ta ei astu ka üle selle piiri, mis muudaks ta kantslist või veoauto kastist tõde kuulutavaks propagandistiks.
Võib isegi öelda, et tulevikuinimeste pikk kohtuistung, mille käigus vastastikkuse hävitamisähvarduse põhimõtte asjaolusid lahatakse, on nõnda põhjalikult pro et contra esitatud, et kuni kohtuotsuse välja kuulutamiseni ei olnud ma tulemuses veendunud.
Suur osa sellest temaatikast on küll praeguseks iganenud ning selles mõttes teenib detailsus siin pigem ajaloolist huvi, mitte ei panusta suuremasse pilti. Nii ei räägigi see lugu otseselt millestki enamast kui Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vaheliselt tuumarelva-võidujooksust, olles sellega ajas, ruumis ja mõttes üsna piiratud, eriti praegusest ajast vaadatuna. Väga hea, aga sisult ja vormilt ka väga spetsiifiline.
Hinnang: 8/10