Tegemist on ühe laevakapteni päevikuga, kes 1899. aastal avastab kuskilt Lõunamerest tundmatu saare, mis asustatud neandertaallastega. Rõõmsalt asuvad reisimehed saart uurima ja ahvinimestega lähemalt tutvuma. Üks ahvinimene ilmutab arusaamise tundemärke ja viib kapteni mingi haua juurde, kus paistab puhkavat viktoriaanlikku kõrgseltskonda kuuluv aadlidaam. Neandertaallane ulatab kaptenile veel tolle naise päeviku, mida kapten kohe lugema asub ja millest koorub lahti teine lugu. Tegu niisiis looga loo sees.
Neiu päevikust koorub lahti lugu Inglismaa aadlidaamide salaseltsist, hullust teadlasest, kes leiutanud kaks lahust: üks , mis teeb inimese Übermenschiks ja teine, mis viib homo sapiensi tagasi ahviks ja kirglikust armastusest. Kaadrid, kus ahviks muudetud kurjategijad üksteist malakatega surnuks taovad ja samuti munanditega kriketi mängimisest lähevad sinna "lõikava satiiri" alla, millest eespool juttu.
Päris kobe lugu. Ilmus küll aurupungi antoloogias, kuid juba kurva reeglina erilist aurupunki siin polnud, kui just viited "hullule teadlasele" välja jätta. Mõnuga loetav siiski. Tubli "neli".