Jutt on siis postapokalüptilisest maailmast, kus kõike kontrollib ja valitseb kirik ning kus sigimine on olulisim akt, mida inimene võib sooritada. Pole just eriti originaalne aga, noh, hea küll... Põhitegevus keerleb inimeste ümber, kes tunnevad end niisuguses ühiskonnas ebamugavalt aga ikkagi täidavad selle nõudmisi ja ettekirjutusi.
Kirjeldused on päris head ning meeleolu on ka paigas. Selles suhtes pole nagu eriti mingeid etteheiteid teha. Paar asja aga häirisid. Mine nüüd võta kinni, kas tahtiski autor näidata, et teoloogilises mõttes olid kõik need valitsejad lollpead ja kirjaoskamatud või kukkus see lihtsalt nii välja. Õlgu kehitama pani õnnistuse dominus vobiscum kasutus – selline soov saadetakse mitmele inimesele, mitte ühele. Aga eks seda juhtus ka keskajal (kus üldiselt oli siiski ladina keele oskus oluliselt parem), kui koolituseta preester oli kuskil kuulnud ladinakeelseid vormeleid aga ei suutnud neid õigesti meeles pidada ja patras midagi, mis kuuldut meenutas. Kusagil tundus veel midagi logisevat.
Üldiselt pole mul selle vastu midagi, kui kirjeldatakse (kristliku) fundamentalismi äärmusi ning naeruvääristatakse teokraatlike ühiskonnakorraldusi. Mis seal’s ikka. Aga näib, et see on saamas kliima soojenemise kõrval üheks populaarsemaks hirmuks. Kummaline küll, kui vaadata kristliku kiriku mõjujõudu tänapäeva maailmas, siis tundub selline visioon, pehmelt öeldes, naeruväärne. Igal juhul on moslemid, juudid ja kasvõi Jehoova tunnistajad (kes muideks on lähedasemad judaismile, kui kristlusele... minu meelest) palju suurema mõjuvõimuga ning käituvad kriisisituatsioonides mobiliseeritumalt. Sellelt pinnalt annaks küll midagi välja nuputada. Katoliiklased aga... No ma’i tea. Seepärast siis ka kolm. Alguses mõtlesin küll nelja panna.