3.2023
Tegevuskoht: Marss. Koloniseerimise algusest on möödas ligi 300 aastat, elanikke ca 6 miljonit (?), inimasustust on veel mõnel Päikesesüsteemi kuul ja ühes asteroidiparves. Marssi püüti algul terraformida, aga kui tehtud oli umbes 5%, leiti, et pole erilist mõtet. Elatakse pealt kinni kaetud suures kanjonis ja kraatrites, pealinn on muidugi Bradbury, on ka Wellsi nime kandev sõjaväeasula jms. Kuna suurem osa tööjõust on pärit Andidest, siis on valitsevaks religiooniks kergelt katoliiklusega segunenud usk Pachamamasse - mitte et rahvas eriti usklik oleks, aga on ju vaja nimesid, kelle kaela kõik ebaõnnestumised ajada jms. Ühiskonnakorralduses on määrava tähtsusega pettus, vägivald ja korruptsioon.
Peategelane: Hakan Veil. Ema müüs ta veel enne sündimist (umbes nagu) turvafirmale maha, nii et kuuenädalaselt opereeriti temasse autonoomne AI ja mõned turvasüsteemid. Parendatud võimete hinnana peab ta iga kaheksa kuu järel vähemalt neli kuud magama. Ärgates ei tundu söök ja puhkus eriti olulistena, küll aga on peaaegu vastupandamatu soov pidevalt kellelegi pasunasse anda. Ärkveloleku tsükli lõpus on ilmselt vastupidi, aga nii kaua romaan ei kesta. Töö, mille jaoks teda oli modifitseeritud, seisnes selles, et ta magas mingis pikemat aega teel olevas raketis, kui aga tekkis mingi ohtlik ja ootamatu olukord, äratati ta üles, et ta olukorra likvideeriks. Nagu ta tunnistab, oli ellujäämine ja inimeste tapmine selle töö juures see lihtsam osa. Mingil hetkel läks ta tööandjaga tülli ja jäeti Marsile, kus ta püüab eradetektiivi ja/või turvamehena toime tulla.
Nüüd - miks see romaan mulle meeldis. Esiteks täitis see meeldivat funktsiooni. Rüüpasin oma espresso sisse, võtsin mugava lugemisasendi, järgnes paarkümmend lehekülge mõttetut vägivalda ja seksi (vahekorras umbes kakskümmend ühele) ning juba vajusidki silmad mõnusaks lõunauinakuks kinni.
Olulisem oli siiski stiil. Toimuvast teab lugeja niisama palju kui peategelane, ehk siis sugugi mitte kõike. Marsi olusid ei anta edasi nii, nagu seletaks heatahtlik giid neid juhmile turistile. Nii peategelase sisemonoloogis kui tegelastevahelistes dialoogides ei korrata üle nende jaoks enesestmõistetavaid asju. Nii jääb lugejale mõndagi esialgu segaseks, aga mumeelest on see ainult hea: peategelane saab kaasa mõelda viitsivale lugejale lähedasemaks, samas kui mingid autoripoolsed seletused tekitaksid võõristava distantsi. Niisiis, lugeja saab üsna kiiresti aru, et VV-kanister on ühest V tähega punktist teise viiv kiirrong. Aga mõistmiseks, misasi on 'branegel, oli mul ikka mitut vihjet vaja. Kui järjest on kaks suurtähega sõna, siis võib see tähistada inimest, firmat, kohta, relva vms - võibolla hiljem selgub. Inimeste nimesid, muuseas, pole erilist mõtet meeles pidada; just nagu GRRMartini epopöas, saavad kõik kõrvaltegelased nagunii surma. Hea küll, siin jäävad kaks tükki ellu, aga ma ei ütle, kes...
Niisiis, Marsile saabub revident. Ja tema 116 abilist...
Peategelane: Hakan Veil. Ema müüs ta veel enne sündimist (umbes nagu) turvafirmale maha, nii et kuuenädalaselt opereeriti temasse autonoomne AI ja mõned turvasüsteemid. Parendatud võimete hinnana peab ta iga kaheksa kuu järel vähemalt neli kuud magama. Ärgates ei tundu söök ja puhkus eriti olulistena, küll aga on peaaegu vastupandamatu soov pidevalt kellelegi pasunasse anda. Ärkveloleku tsükli lõpus on ilmselt vastupidi, aga nii kaua romaan ei kesta. Töö, mille jaoks teda oli modifitseeritud, seisnes selles, et ta magas mingis pikemat aega teel olevas raketis, kui aga tekkis mingi ohtlik ja ootamatu olukord, äratati ta üles, et ta olukorra likvideeriks. Nagu ta tunnistab, oli ellujäämine ja inimeste tapmine selle töö juures see lihtsam osa. Mingil hetkel läks ta tööandjaga tülli ja jäeti Marsile, kus ta püüab eradetektiivi ja/või turvamehena toime tulla.
Nüüd - miks see romaan mulle meeldis. Esiteks täitis see meeldivat funktsiooni. Rüüpasin oma espresso sisse, võtsin mugava lugemisasendi, järgnes paarkümmend lehekülge mõttetut vägivalda ja seksi (vahekorras umbes kakskümmend ühele) ning juba vajusidki silmad mõnusaks lõunauinakuks kinni.
Olulisem oli siiski stiil. Toimuvast teab lugeja niisama palju kui peategelane, ehk siis sugugi mitte kõike. Marsi olusid ei anta edasi nii, nagu seletaks heatahtlik giid neid juhmile turistile. Nii peategelase sisemonoloogis kui tegelastevahelistes dialoogides ei korrata üle nende jaoks enesestmõistetavaid asju. Nii jääb lugejale mõndagi esialgu segaseks, aga mumeelest on see ainult hea: peategelane saab kaasa mõelda viitsivale lugejale lähedasemaks, samas kui mingid autoripoolsed seletused tekitaksid võõristava distantsi. Niisiis, lugeja saab üsna kiiresti aru, et VV-kanister on ühest V tähega punktist teise viiv kiirrong. Aga mõistmiseks, misasi on 'branegel, oli mul ikka mitut vihjet vaja. Kui järjest on kaks suurtähega sõna, siis võib see tähistada inimest, firmat, kohta, relva vms - võibolla hiljem selgub. Inimeste nimesid, muuseas, pole erilist mõtet meeles pidada; just nagu GRRMartini epopöas, saavad kõik kõrvaltegelased nagunii surma. Hea küll, siin jäävad kaks tükki ellu, aga ma ei ütle, kes...
Niisiis, Marsile saabub revident. Ja tema 116 abilist...