Juhtus nii, et esimeste talvekylmadega siirdus Bassaania Kuningate Kuningas, Peruni Mõõk.. ja veel terve pika rodu tiiitlitega varustatud kongusninaline isevalitseja, yhesõnaga läks jahile. Jahilkäigud on teadagi ohtlikud. Võib omale ettevaatamatult lastud noole kylge saada. Eriti sageli tabavad säärased kusjuures just kuningaid. Nii läinud seegi kord. Lähemal uurimisel selgus veel et nool (oh imet!) on myrgitatud.
Kuninga õukonnaarstidest ei ole asja ja nad hukatakse, koos õnnetuste eeldatavate syydlastega - kuninga vanema poja ja tolle emaga. Siis aga tuleb yhele ihukaitse ohvitserile meelde, et kusagil eeslinnas praktiseerib yks eriti osav tohter, kes ta omal ajal mingitest villidest terveks ravis. Keegi Rustem Kerakekist.
Samal ajal Sarantiumis. Eelmisest raamatust tuntud mosaiigimeister Crispin nokitseb vaikselt oma meistritöö kallal. Too tydrik kelle ta eelmises raamatus mingite paganate käest päästis läheb mehele.. Sepitsetakse järjekordseid intriigisid..
See on nyyd vist esimene Key romaan millele ma kylma kõhuga nelja panen. Teose plussiks on nagu alati, igati hariv paralleeluniversum, kus isegi kohanimed ja isikunimed on ilma vaevata äratuntavad (kuskil põhjas on Moskav vyrstiriik kus elavad karvased metslased jne.) Teiseks plussiks on jõulised ja andekad karakterid.
Miinusteks on (sedapuhku) paiguti hõredaks jääv tekst, mida on parem yle yhe rea lugeda ja järjekordselt - poolvägisi teksti topitud “fantastilised zanrielemendid”. Need eelmiseski raamatus figureerinud mehhaanilised surnute hingede peal töötavad telepaatilised linnud olid siin lihtsalt jaburad! Kusjuures vägisi jäi mulje, nagu oleksid nad autoril lepingus sees olnud. Iga natukese aja tagant jälle korra mainiti neid ja siis läks normaalne tekst edasi.
Lõppkokkuvõttes ei ole tegemist sugugi halva raamatuga. Neile kellele varasemad teosed meeldisid, ilmselt meeldib kuigivõrd ka käesolev. Kui ette satub, siis peab arvestama sellega, et tegemist on sarja teise osaga, mis eeldab esimese osa lugemist.