Julgen väita, et Guy Gavriel Kay on viimase kümne aasta parim fantasy kirjanik. Igaüks, kes fantasyst otsivad muud peale kiire ja mõnusa eskapistliku meelelahutuse (ameerikas on selline ilus väljend: "brain candy"), võiks kohe mõne Kay raamatu üles otsida. Mitte et Kay raamatud ei pakuks meelelahutust -- mina olen nii mitugi korda hilisööni ülal olnud, et ta raamatut lõpetada. Parim Kay raamat on minu meelest Tigana, see on tõeline meistriteos, ent ka Lions of Al-Rassan on mitmeti lummav. Raamatu õhustikus on varakeskaegne Hispaania tugevalt tunda: näiteks Al-Rassani kolm religiooni baseeruvad ilmselt kristlastel, juutidel ja muhameedlastel. Need on kujutatud kui päikese-, kuu- ja tähekummardajad. Tegelikult võiksin ma närida Kay religioonikäsitluse üle, ent praegu ma seda ei tee. Maagiat pole siin raamatus peaaegu üldse, see vähene, mis on, pole süzhee jaoks oluline. Ka see on mõnus vaheldus pulp-fantasy'st, kus võlurid pidevalt tulekerasid ringi pilluvad. Kay on nauditav oma kirjutamisstiili ja sõnakasutuse pärast: see on poeetiline ja rikkalik, ent samas ei muutu mõttetuks ilutsemiseks. Lions'i süzhee pole veatu: mõni kogemata kokkulangemine oleks võinud olla olemata, ning see trikk, mis Kay lõpus kasutab, on ärritav. Tegelaskujud, eriti naisarst Jehane, on mõjuvad ehkki vahel natuke liiga suurepärased. Aga Al-Rassani langemine võib lugejale tõepoolest pisarad silmi tuua -- kui Kay tahab, võib ta olla ületamatu.