(romaan aastast 1992)
Raamat algab pisut uimase sissejuhatusega, kus keegi noor ja imekaunis hertsoginna terve karavaniga oma abikaasale sarvi sõidab tegema. Tänu sellele sissejuhatusele õnnestus mul aastate jooksul 2-3 korda asi riiulile tagasi paigaldada, paremaid aegu ootama. Paremad ajad saabusid ja selgus et sissejuhatusest edasi läheb asi juba märksa hoogsamalt.
Nagu Milady enne mind siin juba kirjutas, on tegevuspaiga prototyybiks ilmsesti XII-XIII sajandi prantsusmaa. Trubaduurid, vähe segased suhted kõrgest soost daamidega, siis veel usupõhised jagelused põhjapoolsete provintsidega (katarid jms.) Kõigest sellest on Kay igati toreda ja mõnuga loetava asja kirjutanud. Minumeelest parem kui Tigana..
Arbonne on ilmselgelt varajases keskajas Languedoc või Provence. Kay oskab sellest ajalooperioodist luua suurepärase settingu hoogsale, romantilisele, vahel ka küllalt julmale romaanile. Julmaks teeb asja ususõdade sissetoomine koos kõikide tolleaegsete metsikustega. Arbonne kujutab endast ilmselt siis katareid ja Gorhaut valitsevat katolitsismi. Läbivaks jooneks on siiski romantism, trubaduurid ja nende laulud tõstetakse küllalt kõrgele, vastandiks naaberriigis valitsevale puritanismile.
Raamat tõusis mu isiklikku G. G. Kay edetabelit juhtima ja julgeks soovitada kõigile, kes peavad lugu omalaadsest alternatiivajaloo ja fantasy segust. Üks tõesti vähestest raamatutest, millest soovisin, et võiks olla isegi paksem.
Lõpplahendus oli mu jaoks isegi üllatav, ootasin midagi muud, aga et mitte spoilerdada, pikemalt ei räägi...