Kui võrrelda kohviga, siis tavaliselt pannakse kohvitassi lusikatäis-kaks suhkrut, aga sellele siin on pandud vähemalt 10 kilo, kui mitte veelgi rohkem. Jutt jookseb NIIIIIIIII ilusti -- ja samas silmist lausa niriseb siirupit... ptüi! Kui ikka tegelane A vaatab tegelast B ja mõtleb seejuures, et küll sinul raske saatus, nii palju vett, vilet ja kannatusi... ja samal ajal tegelane B vaatab tegelast A ja mõtleb, et sinul on veeeeeeeeeeeeeeel raskem, siis lõpuks viskab kopa ette. Ja mitte ühe korra.
Kogu triloogia on väga Tolkienilik, lausa nii palju, et sisust nagu polegi eriti mõtet rääkida. Mõned nimed on teised, mõned rassid on teised, aga kogu komplott on paras kloon.
On suur ja sisuliselt hävitamatu kolepaha nagu Sauron või pigem Morgoth. Ja nüüd, kolmanda köite lõpus, saab too siis oma paraja palga. Miskitpidi haldjate maale sattunud peotäis inimesi viib lõpuks ettekuulutused täide, pahad saavad karistatud, head tänatud...
Liiga palju suhkrut, ühesõnaga. 2