Olen seda triloogiat tagantpoolt ettepoole lugema sattunud ja esimene osa veel nägemata, aga ka nii pole viga. Ei hakka siinkohal ümber jutustama, mis kolmanda osa juures juba tutvustuseks öeldud sai. Autor on loonud oma maailma, mis mõjub suures osas usutavalt, samas pole õnneks raisatud aega mingitele "teaduslikele" seletustele. On küll ka seiklusi ja pisut sõdimist, aga rõhk on psühholoogial, seejuures mitte inimese omal vaid inimesest välja arenenud, kahesoolise har-i omal. Nii et midagi oleks nagu inimlikku, aga sugugi mitte kõik. Just see mõistmise piiri peal mängimine on kenasti õnnestunud: lugeja püüab kangelase läbielamisi inimliku kogemuse põhjal tõlgendada, kuid see ei saagi anda väga head tulemust. Ja kuna tegemist eelpuberteedist algava arengulooga, siis puudub lugejal - nagu peategelaselgi - kindlapiiriline ettekujutus sellest, mis tulemas on. On aga üsna komplitseeritud seksuaalsuhete süsteem. Vähe sellest, et seks võib olla mitte ainult (inimliku) armastuse väljenduseks - vahel võib see olla ka võlujõu kasvatamise vahendiks ehk lihtsalt energiaallikaks. Ja millal keegi papa, millal mamma rollis, on kokkuleppe asi. Siukese banaalse sisukokkuvõttena: peategelane on hõimupealiku poeg Swift. Tema papa ja mamma näivad oma rollides üsna kindlad olevat. Saabub nende hubasesse häärberisse papa kunagine armuke Cal. Papa teeb Calilga Swiftile väikese venna ja mamma on mõneti solvunud. Kui Swiftil jõuab kätte suguküpsus, tahab ta, et nimelt Cal talle esimesi voodisaladusi õpetaks - mitte aga mõni papa tublidest väepealikutest. Siis läheb papa sõjakäigule ja Cal poeb mamma voodisse. Pärast pikki seiklusi ja sekeldusi teeb Swift lapse Cali kunagisele armukesele, heidab tollega pidulikku abiellu ja võtab üle papa valdused. Nojah, aga tegelikult pole asi muidugi selles. Lihtsalt et niisama komplitseeritud kui seksuaalsuhted, on ka kõik muu noore ühiskonna korraldamisega seotu. No saab tegelikult aru, et autor on naisterahvas, aga ega see väga ei sega. Lõpetuseks mitte väga asjakohane, aga mõneti iseloomulik tsitaat: "What is culture, after all? It`s like incest or inbreeding; everything gets too involved, too tight, too crazy. It bores me, actually."