triloogia viimane raamat, aga loetav ka eraldi, lisaks teatmematerjalid teose lõpus. niisuguse asja võiks saada, ristates Le Guini Pimeduse pahema käe Silverbergi Lord Valentiniga ja vürtsitades gay-sensibiliteediga (homotundlikkus ei kõla nii hästi, eks ole). nooruse teadmatuses pidasin ka pimeduse pahemat kätt päris heaks raamatuks - aga eks ole (inim)hinge varjupooled ikka huvitavam kui malbe õilsus, mida Ursula harrastab.
niisiis, humanid on tuumapommide loopimisega kõik ära rikkunud ja surevad tasapisi välja. miski mutatsiooni tõttu tekib androgüün. seejuures nakkav, st tarvitseb tema veretilgal sattuda noore mehe organismi, kui seegi samasuguseks (raamatus har-iks) muutub. kord nipp käes, hakkab neid ägedasti juurde tekkima. kiire moondumise käigus lisanduvad igasugused omadused, kasvab kõik paljunemiseks vajalik ja hakkavad arenema ka miskid müstilised võimed. harid leiavad, et nende kohus on humanite hääbumist pisut kiirendada, mida nad ka meeleldi teevad - st linnade kaupa elujõulised noormehed omadeks teha ja muud maha tappa. lisatud kaardi põhjal jääb mulje, et tegevus toimub kaspia ja araali mere ümbruses, aga see pole oluline. raamatu sündmuste ajaks on hare juba kümneid tuhandeid, umbes kaksteist eri hõimu, kes igaüks isemoodi elukombeid harrastab ja üldiselt on nad ka nipi selgeks saanud, kuidas isekeskis paljuneda. samas on siiski tegemist põhiliselt esimese har-i põlvkonnaga, selgub, et nad on üsna pikaealised. (kes üritab ette kujutada har-ide välimust, võib otsida märksõna shemale alt. üldse ei ole sarnane.) paarisuhted on levinud ja nii tekivadki mistmesugused (vähemalt hetero-human-ist lugeja jaoks) hõrknilbed nüansid, et kes millal ja kellega aktiivne, millal passiivne osapool jne. liiatigi lisab rituaalne seks müstilis-maagilisi võimeid, mida on üheksa taseme jagu. (umbes viiendal suudetakse pahade loomade pihta tulekerasid läkitada, millalgi lisanduvad selgeltnägemine, mõtetelugemine jms, aga võibolla on sellest esimestes osades põhjalikumalt juttu olnud, praegu jäi asi pisut segaseks.)
peategelane on suurima hõimu valitseja kunagine partner, ebasoosingus ja pagenduses, kes algatuseks peab parema puudusel miskis kauges ja nüridas linnakeses lõbumajas elatist teenima. edasi saab ainult paremaks minna ja algabki siuke tavaline “kangelase teekond” läbi erinevate hõimude asustusalade, et lõpuks oma armastatuga taasühineda, mis nii neid endid kui kogu haride tsivilisatsiooni peaks kõrgemale arengutasemele viima. teekond ise on huvitavam kui lõpp, mille müstiline tähendus jäi pisut hoomamatuks.
vähemalt seda viimast osa eraldi lugedes võib leida vastuolusid või seletamatuid nüansse. harid on küll üsna mürgikindlad ja elujõulised, aga miski kirjeldustes ei viita ka möödunud tuumakatastroofile. umbes saja aasta jooksul on nad jõudnud luua mitmeid erinevaid tsivilisatsioone, ehitada tohutuid linnu, spetsialiseeruda hõimude kaupa eri oskustele. (ühed näiteks kasvatavad ajas rändavaid hobuseid...) rändamine käib üldiselt jala või hobusega, aga kui vaja, leitakse lennumasinaid - tõsi, need kuuluvad ülikutele. ka maagia kasutamise osas pole autor olnud päris järjekindel - vahel tuleb meelde, teine kord, kui uuesti vaja, siis ei tule... säärased ebatäpsused kahandaksid mõne raamatu puhul hinde umbes kahele, antud juhul aga kõigest hoolimata selge viis.
niisiis, humanid on tuumapommide loopimisega kõik ära rikkunud ja surevad tasapisi välja. miski mutatsiooni tõttu tekib androgüün. seejuures nakkav, st tarvitseb tema veretilgal sattuda noore mehe organismi, kui seegi samasuguseks (raamatus har-iks) muutub. kord nipp käes, hakkab neid ägedasti juurde tekkima. kiire moondumise käigus lisanduvad igasugused omadused, kasvab kõik paljunemiseks vajalik ja hakkavad arenema ka miskid müstilised võimed. harid leiavad, et nende kohus on humanite hääbumist pisut kiirendada, mida nad ka meeleldi teevad - st linnade kaupa elujõulised noormehed omadeks teha ja muud maha tappa. lisatud kaardi põhjal jääb mulje, et tegevus toimub kaspia ja araali mere ümbruses, aga see pole oluline. raamatu sündmuste ajaks on hare juba kümneid tuhandeid, umbes kaksteist eri hõimu, kes igaüks isemoodi elukombeid harrastab ja üldiselt on nad ka nipi selgeks saanud, kuidas isekeskis paljuneda. samas on siiski tegemist põhiliselt esimese har-i põlvkonnaga, selgub, et nad on üsna pikaealised. (kes üritab ette kujutada har-ide välimust, võib otsida märksõna shemale alt. üldse ei ole sarnane.) paarisuhted on levinud ja nii tekivadki mistmesugused (vähemalt hetero-human-ist lugeja jaoks) hõrknilbed nüansid, et kes millal ja kellega aktiivne, millal passiivne osapool jne. liiatigi lisab rituaalne seks müstilis-maagilisi võimeid, mida on üheksa taseme jagu. (umbes viiendal suudetakse pahade loomade pihta tulekerasid läkitada, millalgi lisanduvad selgeltnägemine, mõtetelugemine jms, aga võibolla on sellest esimestes osades põhjalikumalt juttu olnud, praegu jäi asi pisut segaseks.)
peategelane on suurima hõimu valitseja kunagine partner, ebasoosingus ja pagenduses, kes algatuseks peab parema puudusel miskis kauges ja nüridas linnakeses lõbumajas elatist teenima. edasi saab ainult paremaks minna ja algabki siuke tavaline “kangelase teekond” läbi erinevate hõimude asustusalade, et lõpuks oma armastatuga taasühineda, mis nii neid endid kui kogu haride tsivilisatsiooni peaks kõrgemale arengutasemele viima. teekond ise on huvitavam kui lõpp, mille müstiline tähendus jäi pisut hoomamatuks.
vähemalt seda viimast osa eraldi lugedes võib leida vastuolusid või seletamatuid nüansse. harid on küll üsna mürgikindlad ja elujõulised, aga miski kirjeldustes ei viita ka möödunud tuumakatastroofile. umbes saja aasta jooksul on nad jõudnud luua mitmeid erinevaid tsivilisatsioone, ehitada tohutuid linnu, spetsialiseeruda hõimude kaupa eri oskustele. (ühed näiteks kasvatavad ajas rändavaid hobuseid...) rändamine käib üldiselt jala või hobusega, aga kui vaja, leitakse lennumasinaid - tõsi, need kuuluvad ülikutele. ka maagia kasutamise osas pole autor olnud päris järjekindel - vahel tuleb meelde, teine kord, kui uuesti vaja, siis ei tule... säärased ebatäpsused kahandaksid mõne raamatu puhul hinde umbes kahele, antud juhul aga kõigest hoolimata selge viis.