Seda liialdamist kinnitab ka see, et on olnud raske leida tekste, mis oleksid tõepoolest satanismist selle sõna täpses tähenduses. Sest tegelikult on suurem osa lugusid pigem sellest hägusest tsoonist, kus märksõnadeks on põrguvürst, sektantlus, maagilised rituaalid, inkvisitsiooni tekitaud nõidade tagakiusamine, Cthulhu Mythos jne. No mis satanism see on. Ent teemast möödapanemisest hoolimata on "The Satanists" üsna sümpaatne, sest on mitu head lugu.
Vähetuntud Ameerika autorilt Cleve Cartmillilt on huvitav lugu "No News Today". See viib mied väikese ajalehe peatoimetaja maailma, kelle üks trükitöölisest alluv keeldub trükkimast artiklit ühest edukast linnakodanikust. Ta väidab, et dr Scot on Saatana Poeg. Saatana Pojad olevat üleilmne sekt Saatana ja inimeste järeltulijaid. saatan aPojad on keskmisest paremal järjel olevad tüübid - korralikud kodanikud - kes süstivad teistesse oma eeskujuga ja jutuga uskumist, et kui olla virk, püüdlik ja kannatlik, jõutakse eluga edasi. Peatoimetaja arvab, et alluv on hulluks läinud. Aga trükkal näitab talle tõestuseks "Sabbaticoni" - raamatut, mis kõike nagu tõestavat. Ma arvan, et see lugu võib meeldida peale minu ka paljudele teistele.
Teine tähelepanuväärne tekst on E.F. Bensoni "The Sanctuary". See on vanamoodsas stiilis õudusjutt - see ulme tuum ja kvintessents - mille keskseks teemaks on tõepoolest satanism kitsamas mõttes. Noormehe onu sureb ja ta pärib onu vara - eelkõige maamaja. Eluajal puutus noormees onuga vähe kokku, ent sellest vähesest meenuvad talle kummalised episoodid, mida meenutades saame aru, et onu oli satanist, kes üritas ka vennapoega endasuguste hulka meelitada (ilma et viimane poisikesena sellest arugi oleks saanud). Nüüdon onu surnud, ent tema maja juurde teeb asja onu erasekretär, kes heidab silma pärija väiksele pojale...
Algernon Blackwoodi jutustus "Ancient Sorceries" viib meid Prantsusmaale, kus peategelane puhkust veedab ja ühes väikeses linnakeses rongist maha astub, sest rongiseltskond tundub talle lärmakas. Linnakeses võtab ta toa hotellis ja vaatab siis ringi. Täielik idüll, otsekui nukulinnake. Inimesed jalutavad, vestlevad, toimetavad, aga pikapeale näib kõik kuidagi võlts. Mees hakkab aru saama, et kõik toimuv on pigem näitemäng, mida etendatakse just selleks, et tema, võõras, arvaks olukorra loomuliku olevat. Aga mis on linnarahva tegelik eesmärk, mis elu nad päriselt elavad? Peategelasele näivad peaaegu kõik kohalike iseärasused (kõneviis, kõnnak, pilgud, jne) kuidagi kassilikud. Toimuv hakkab veidi selgemaks saama siis, kui mehele (umbes 45-aastane) ujub külje alla hotelliperenaise noor tütar, ja sugugi mitte juhuslikult.
August Derlethi "The Watcher from the Sky" on järjelugu Lovecrafti klassikalisele "Shadow Over Innsmouth´ile". Lovecrafti loos kirjeldet sündmusist on möödunud aastakümneid, ent föderaalväed ei suutnud omal ajal Sügaviku Omasid täielikult hävitada ja konnasarnased inimesed jätkavad lagunenud linnas oma jälkusi, kummardavad Dagonit ja ohverdavad Kuradikalju juures noori mehi. Pehmelt öeldes keskpärane lugu.
Robert Blochi "Spawn of the Dark One" on jutt neile, kes naudivad traagilisi, süngeid lõppe. Tegevus käib kusagil linnadest kaugemal, mägises piirkonnas, kuhu on liikunud elama põhiliselt linnakärast tüdinud inimesi. Sellest pole siiski suurt kasu, sest teatud perioodil koguneb kohalikku keskussesse ja selle lähedussse kümnete või sadade kaupa mootorrattureid ja "noori kukkesid", keda ei näi ühendavat miski peale õrna ea, vabameelsuse ja karistamatuse tunde. Äsja maakohta saabunud pereisa läheb teismeliste peale arust ära, kui tema väike poeg ühelt jalgrattaketiga vastu nägemist. Ehkki vanemad olijad veenavad teda, et politseisse ei tasu pöörduda (ja politsei on niikuinii maakonnakeskuses), ei kuula vihane isa nõuannet noorukite terror välja kannatada. Suur viga, nagu selgub.
Dennis Wheatley "The Black Magician" on katkend tema romaanist "The Satanist" ja kirjeldab kohta, kus C.B. läheb Copely-Syle´le end okultistina esitledes panna toda lobisema ja tunnistama, et vamaees kuulub musta maagia harrastajate hulka. Söödaks räägib ta loo ühest Aleister Crowley rituaalist, kus too teispoolsusest mingit kurja olevust välja kutsus.
Aleister Crowley "The Initiation" on lühike rituaalikirjeldus (läbiviimiseks Crowley okultistlikus ordus Α∴Α∴), mille käigus ohverdatakse Jeesus Kristust sümboliseeriv konn. Tegu ei ole ilukirjandusliku tekstiga. Võrgus on see avaldatud pealkirja all "The Cross of a Frog". Antoloogias on veel teinegi mitteilukirjanduslik tekst, Montague Summersi "Satanic Mass", mis püüab kirjeldada Musta Missa olulisemaid tahkusid (see on katkend ühest Summersi varasemast tekstist).
Et näidata, kui levinud on satanism Inglismaal antoloogia ilmumise ajal, on raamatukaante vahele lisatud ka kaks ajalehenupukest aastast 1968. Esimene kannab pealkirja "Black Mass in a park starts police hunt" ja teine "Black Magic Battle in Church. Three Satanists fight Vicar, 78". Lõbusad lood.