Meeleolult on romaan täiseti tüüpiline oma ajastu nn. õudusromaan. on tapmist ja veristamist, on alasti naisekeha ja (peaaegu) seksi, on logelevaid esteete ja mässulist noorust. Tegelikult võiks eelneva lause enamuse sõnadest jutumärkidesse panna, sest kõik see on selline «pooles vinnas» ja justkui autori ettekujutuses. Noh, et see mässuline noorus tegelikult polegi mässuline, autor vaid tahab neid sellisena näidata...
Pisut sisust.
Miski Inglismaa väikelinna või suure küla (vene tõlkes jäigi see küsimus lahtiseks) vaimulik saab Jumalalt justkui valgustuse ning hakkab siis omal käel kodukohas Jumala riiki inimestele lähemale tooma. Teisisõnu, notib ta maha Jumalale mittemeelepäraseid tegelasi. Jumal justkui annaks talle märku, et keda tuleb loojakarja saata. Või on see tema enda väärastunud arusaam...
Romaan ongi selline lihtsakoeline ateistlik slasher. Miskipärast ei tekita nende kolkavaimuliku ohvrite piinarikas surm küll mingit kaastunnet: üks jätis tapab teisi! Kelle kuradi asi see peaks olema? Tegelikult ei saa romaani moraal või eetilisus siin üldse jutuks tulla, sest romaan on lihtsalt igav. Igav on nii sisu, kui ka kirjelduste laad. Tunnistan, et romaan sai kolm korda pooleli jäetud ja lõpuks jõumeetodil läbi näritud. Parafraseerides üht tuntud ütlust: «Puuduv mõistus sünnitab igavust!»
Lugesin vene tõlget «Деревня страха» ning pean tunnistama, et originaalpealkirja ja ilmumisaasta tuvastamine oli kordi huvitavam, kui selle romaani lugemine.