Sarja "Must Kompanii" esimese ja teise triloogia vahele jääv "puhverteos". Kes eelmist osa ("White Rose") lugenud, mäletavad et selle lõpus sai kohaliku maailma põhipahalane Dominaator maha tapetud ning temas pesitsev kurjus siirdatud selleks spetsiaalselt valmistatud hõbedase ora sisse. Milline ora siis sinnasamasse kurgaani otsa istutatud maagilise puu sisse kinni sai löödud.
Inimlikul rumalusel ja ahnusel, teadagi, puuduvad piirid. Nii algabki käesolev raamat sellega, et miskitel kergelt asotsiaalsetel elementidel tuleb geniaalne mõte see hõbedast ora sealt puu seest pihta panna ja mõnele mustale maagile maha ärida. Mõeldud - tehtud. Mehed siirduvad oma saagiga naabruses paiknevasse linna, ja jäävad sinna olukorra rahunemist ootama. Mõne aja möödudes hakkab neile vaikselt kohale jõudma, et nad on oma äriplaanis pisut liigoptimistlikud olnud..
Kõik see ora ymber sebimine oli igati tasemel ja vaffa.. Ainult et ilmselt ei andnud see kõik Cooki standardset kolmesadat lehekylge kokku. Millisel põhjusel oli sinna juurde poogitud veel paar segasevõitu ja täiesti ebavajalikku tegevusliini. Oli siis vaja?
Positiivse kylje pealt oli juurde toodud ysna mitu mõnusat tegelaskuju ning edasi arendatud osasid eelmises raamatus lisandunud kõrvaltegelasi. Nii et kokku ikkagi tugev neli.