TunFaire`i linnas elab teadagi igasugu veidrat rahvast. Kusjuures, suurem hulk nendest ei ole säärased fundamentalistid-agnostikud nagu Garret. Igat masti jumalate/jumaluste tarbeks on eraldatud Unelmate Tänav kuhu peavad ära mahtuma kõigi linnas viljeldavate religioonide templid. Tänava yhes otsas vägevad katetraalid kus prisked preestrid usinasti palvetavad (või kes teab mida nad seal tegelikult teevad). Teises otsas lagunenud puukirikud mida kylastavad ehk vaid yksikud poolearulised vanaätid. Tekib kusagilt uus religioon, peab mõni vanadest oma templist välja kolima ja koha loovutama. Ole sa jumal või ateist aga olelusvõitlus on karm asi.
Seoses sõjategevusega on TunFaire puupysti täis igat sorti põgenikke ning koos nendega on linna laekunud ka mingi uus lõunamaine usund. Jumalate Kolleegium probleemi ees - tänava vaesemas, jõepoolses otsas on kaks igivana templit mingite ammukadunud hõimude uskumuste tarbeks, kummastki neist terve panteon vanu nyrimeelseid ja sõjakaid jumalaid. Yks neist panteonidest peab kaduma. Korraldatakse konkurss. Vakantne tempel suletakse maagilise lukuga ning võti peidetakse. Kumb vanade jumalate bandedest esimesena võtme leiab - on võitja. Mõlmad banded palkavad võtit otsima linna kuulsaima eradetektiivi Garreti.
Seniloetutest sarja kaugelt kõige kehvem osa. Kohe alguses saab Garret järjekordses tänavakakluses tõsise obaduse mööda pead ja kogu järgnev tekst on umbes selline nagu oleks too mats tabanud pigem autorit. Või siis suutis Cook ennast peapõrutuse käes kannatava tegelase rolli liiga hästi sisse elada. Lombaka sisemise loogikaga sebimine kus ymberringi toimuvad aegajalt jaburad syndmused mida peategelane ning vaene lugeja kõrvalt pealt vaatavad ja ootavad et millal see jama ometi otsa saab. Nõrk kolm.