Jällegi koputab eradetektiiv Garreti ukse taga terve rodu rinnakaid punapäiseid tytarlapsi, jällegi läheb lahti tohutu tohuvapohu.. Sedapuhku aetakse taga miskisugust maagilist raamatut, mille keegi kuri nõid olla kirjutanud. Raamatu maagilisus seisneb selles, et igal lehekyljel on säärane loits mis lugeja kellekski/millekski muudab. Taga ajab seda raamatut terve hulk erinevaid jõude ja Garret vaeseke yritab nende vahel pendeldades tervet nahka säilitada, sealjuures vastavalt võimalustele ka maailma päästa.
Eraldi võetuna ei olegi raamatule suurt midagi ette heita. Halvem kui eelmised osad ta ju eriti ei olnud. Sarja kontekstis aga läheb asi monotoooonseks! Kerged erinevused tegevustikus aga kõik muu seal ymber on raamatust raamatusse yks ja seesama. Tulemuseks on olukord kus lugejal on kyll igati nauditav pilt kujutatud maailmast, samas tekib juba paar päeva peale lugemist raskusi selle meenutamisega, millest konkreetselt mingis sarja osas räägiti. Sama võib loomulikult ette heita ka hulgale muudele moodsatele fantasy seriaalidele.. Mõnes mõttes ehk ongi parem - sellisel kujul on autor sarja kergelt “hallitama” minna lastes vältinud selle “hapuksminekut” nagu juhtus Black Company sarjaga.