Huntnaine Marika pääseb lõpuks kosmosesse, päästab tuumasõjas vussi keeratud kliimaga koduplaneedi näljahädast, aga kaotab poliitilise sõja. Psi-ordu ajad on möödas, tavakodanikud sõlmivad liidu kosmoses edukaks osutunud materialistliku inimrassiga. Ning loitsude ja vaimudega kaitstud puust kosmoselaevad kaovad igavikku - oma seltskonna liidriks tõusnud Marika sooritab koos viimsete kaaslastega rituaalse enesetapu. Ta ei soovi enam verevalamist, ei soovi enam võidelda oma kultuuri säilimise eest ja annab "rahvale" võimaluse end muul viisil teostada. Inimeste poolt toetatud kultuurirevolutsioon (vaimne taandareng) on toimunud.
Kurb lugu saab otsa. Ei mingit lootust, et väljakujunenud, tugev kirjanduslik karakter võiks edasi seigelda. Justkui oleks autor tegelase valmis kirjutanud ja täies loomeeas rajalt maha löönud. Kirjanduslikus mõttes ebaõnnestunud puänt.