Glen Cook

Saareriigis nimega Beryl leiavad aset verisemat sorti rahvarahutused. Kohaliku valitseja poolt palgatud kõrilõikajate rygement Must Kompanii on oma tööandja ennetähtaegse ekspireerumise tagajärjel sunnitud syndmuskohalt lahkuma. Arvestades seda, et kohalik mässajaskond on Kompanii suhtes võrdlemisi agressivselt meelestatud, on neil saarelt säärte tegemisega tõsiselt kiire.

Abistava käe ulatab Kompaniile läheduses hulpival suurel mustal laeval tegevust jälgiv must maag nimega Soulcatcher, kes pakub Kompaniile tööd meretaguses impeeriumis. Seal pidada nimelt toimuma järjekordne raund võitluses hea ja kurja vahel. Maag, loomulikult, on pimeduse jõudude poolel. Kompaniil ei jää muud yle kui pakkumine vastu võtta.

See hea & kurja vaheline sõjategevus on esmapilgul igati klassikalises vormistuses. Ammustel aegadel valitsenud maailma keegi iseäralikult kuri ja võimas maag Dominaator, koos oma abikaasa ja kymne kurjuse teele pööratud võluriga. Lõpuks tõusnud rõhutud lihtrahvas nende vastu yles, ning juhituna Valge Roosi nimelise kangelanna poolt, sulgenud pahardid selleks pystitatud maagilistesse kalmetesse.

Möödusid sajandid ja yks eriti uudishimulik võlur olla rumalast peast nondes kalmetes sonkides Dominaatori kalli kaasa sealt välja kaevanud. Too aidanud mullast välja ka oma kymme abilist ning kehtestanud operatiivselt järjekordse Kurjuse Impeeriumi. Dominaator aga jäetud igaks juhuks maa sisse. Ka kurjusega peab ju ometi piiri pidama..

Nii lähebki muistne ajalugu kordamisele. Kurjale kuningannale ning tema kymnele käsilasele astuvad vastu valguse jõud, kohalike "heade" võlurite ja muude progressiivsete tegelaste näol. Rahva seas liiguvad ringi legendid sellest, et kui asjad eriti karmiks kätte lähevad, siis reinkarneerub kunagine maailma päästja Valge Roos taas kord inimeste sekka ning viib mässajate väed võidule..

Seniks aga ei ole tollest Roosist kippu ega kõppu ning hoolimata mässuliste arvulisest ylekaalust, kipub sõjaõnn Musta Kompanii poolt läbi viidud edukate operatsioonide tagajärjel taas kord kurjuse poolt soosima.

Sedavõrd mõnusates tumedates toonides fantasy`t ei ole mulle anglo-ameerika ulmes seni veel ette sattunud. Põhimõtteliselt võiks paralleele tõmmata isegi Jelena Hajetskaja jututriloogiaga "Mrakobes" - mõlemas nii syngevõitu maailm kui tegelased-palgasõdurid. Tegelikult on Black Company siiski mõnevõrra kergemini tarbitav kraam. Ja sellisena kindlasti mitte halvem.

Eriti muhe oli kogu selle asja juures kerge kõrvalekalle tavalisest kerge mystilise varjundiga maagiast. Siin raamatus on igasugu "võlukunst" ja sortsimine yks kahest - kas meelelahutusliku või siis puhtalt utilitaar-militaarse iseloomuga. Ei midagi yleloomulikku. Lendav vaip? Vaip vaibaks, aga pommituslennukina toimib suurepäraselt ;)

Mis puutub maailma puudulikku (?) kirjeldusse, siis kaarti selle raamatu vahel tõesti ei olnud. Võimalik et mr. Cookini ei ole jõudnud pan Sapwowski uuemad teooriad fantaasiamaakaartide ja raamatute läbimyygi vahelisest seosest.. Minuarust oli siin raamatus maailma kirjeldatud kyll minimalistlikult (jättes suure osa pildist lugeja kujutlusvõimele lõpuni joonistada), samas täieti piisavalt.

Kokkuvõtteks. Ilmsesti maitse asi aga minule päris meeldis. Piisavalt, et endale ka järgmised osad ära tellida.

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teine positiivne omadus oli see, et vahelduseks ei tegeletudki maailmapäästmisega, vaid peategelane koos oma kamraadidega oli konkreetselt “pahade” poolel. Stiililt võiks “Musta Kompanii” liigitada military fantasy alla, mis tähendab, et hästi palju on sõjaväe elu-olu kirjeldusi, lahinguid ja laagris kükitamist. Lahingud on ühed mastaapsemad, mis mulle ette juhtund. Lõpupoole, kui “head” piirasid “pahade” losskindlust, löödi maha erinevate relvade, ka bioloogiliste abil vist umbes veerand miljonit meest. Body count oli selles raamatus üldse päris suur. Põhiline on siiski, et ilmselt tänu ülinapile väljendusviisile, ei tekkinud suuremat huvi, et mis tegelastest edasi saab, sest ilmselgelt jäi asi pooleli. Eks loen ka järgesid, aga mingit erilist teadatahtmishuvi ei tekkinud. Sellest ka hinne “neli”. Lugesin seda raamatut muide kaks korda: esimene kord umbes 3-4 aastat tagasi, ja ei meeldinud kohe üldse. Nüüd üle lugedes polnud väga vigagi.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Sellest, et romaani tegevusmaailm on põhjalikult lahti kirjutamata, on eelarvustajad juba rääkinud ja ega see iseenesest miinuseks polegi. Paraku pole romaanis ka praktiliselt mitte ühtki tegelast, kelle karakter või käekäik mõjuks kaasakiskuvalt. Kogu selle palgasõdurite kamba liikmed (ja ka muud tegelased) kipuvad olema täpselt ühesugused ning lugedes omavahel lootusetult segi minema. Lisaks on autor pannud neile valdavalt ingliskeelsete omadussõnadele vastavad nimed (Raker, Croaker, Limper, Whisper vms). Ma ei pea ennast just kõige halvema tähelepanuvõimega lugejaks ja näiteks Martini "Jää ja tule laulu" erinevate tegevusliinide jälgimine ei valmistanud mulle mingeid raskusi. Cooki suhteliselt õhukese romaani puhul aga läheb pidevalt segi, kes on palgasõdur ja kes maag ning erinevalt näiteks Martinist ei suuda ta ei maailma, tegelasi ega sündmustikku põhjalikult ega nauditavalt lahti kirjutada. Lõppkokkuvõttes on tulemuseks tekst, mis ei suutnud mind lugejana kuidagi kaasa kiskuda, samuti kippus iga paari järgmise lehekülje lugemise järel ununema, mis asja need tegelased parajasti ajasid, kes keda nottis või mis tervikuna toimus. Mingil hetkel kaotasin selle vastu ka igasuguse huvi. Berylis toimuv algusosa oli päris paljutõotav, ent sealt edasi hakkas romaan järjest igavam tunduma.

Hindeks kokku "3+".