Noh, et samade tegelastega üle ei tea mitme aasta uus tekst...
Musta Kompanii sõjamehed puhkavad ning sisustavad jõudeaega kaardimängu, napsutamise ja laisa mõttetööga. Ei, ei midagi filosoofilist – lihtsalt hajamõtted teemal, kust saaks vähese vaevaga raha ja naisi. Ühe naismässulise tabamise ümber selle jutu sisu ka keerleb...
Eks alapealkiri teeb viimaselegi turakale selgeks, et tegu on Musta Kompanii tekstiga. Olulisem on vast see, et Glen Cook on tagasi pöördunud sarja algusesse ning lugeja kohtub jutus esimeste romaanide tegelastega. Ma lugesin neid romaane üsna ammu, aga teadjamad väidavad, et jutu tegevus toimub paar kuud pärast esimese romaani lõppu. Kusagilt on käinud läbi ka info, et see ja veel kaks juttu on tegelikult katkendid kirjutamisel olevast romaanist «Port of Shadows».
Kuna ma pean väga lugu Glen Cooki loomingust ja Musta Kompanii romaanidest eriti, siis võite kujutelda mu rõõmu, kui ma antoloogia sisukorras autorit ja sarja nime silmasin. Lugedes see rõõm haihtus aga kiirelt. Ega ei saa öelda, et jutul suurt midagi viga oleks, kuid ilmselgelt mängib see tekst nostalgiakaardile. Sellise jutu kirjutamiseks ja avaldamiseks polnud mumeelest mingit vajadust. Tore, et olemas on, aga midagi poleks katki, kui poleks.
Mul oli suuri probleeme selle teksti lugemisega, sest see ei köitnud mind eriti ja kippus kogu aeg otsekui käest libisema. Erlist elamust ma ei saanud ning sestap panen raske südamega kolme.