Järgneb oma maailmas Neuromancerile ja eelneb Mona Lisa Overdrivele. On agent Turner, kes avaleheküljel ribadeks lastakse ja siis jälle kokku lapitakse (silmad ja suguelundid vabaturult) ning kelle tööks on aidata spetsialistidel ühest kontsenrist teise tööle minna. On kunstiteadlasest näitsik, kes palgatakse naljakate skulptuuride jälgi ajama. On Bobby, kes tahab saada häkkeriks, hüüdnimi Count Zero on tal juba valmis mõeldud. Tema esimene tõsine retk maatriksisse läheb aga kuidagi õnnetult. Bobby saakski surma, kui teda imelisel kombel ei päästetaks, nimelt sekkub maatriksis ammuoodatud Püha Neitsi. AI (tehisintellekt) mis kõike seda korraldab, eelistab end voodoo kaudu mõistetavaks teha. Väga hästi kirjeldatud, väga konkreetne maailm. (Seda kassid ostaksid.) Kõik on kuidagi väga arusaadav ja loogiline, haarav ja põnev. Ümber jutustada raske, ja pealegi milleks? Selles maailmas võiks elada - seda peeti aga kirjanduse puhul üheks võimalikuks hindamiskriteeriumiks. Ei väsi kordamast, et Gibson on minu jaoks soosituim autor.