Kasutajainfo

William Gibson

17.03.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· William Gibson ·

Idoru

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Idoru»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
11
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.588
Arvustused (17)

Gibson on endiselt Gibson - kuigi pisut kulunum, ent ikka maksimumi väärt. Sisust: maailmakuulus rocktäht, miljonite tütarlaste lemmik, otsustab viimaks abielluda. Ainult et tema väljavalituks osutub idoru - kena lauljatar, kelle ainus viga on selles, et teda pole olemas - reaalses maailmas vähemalt. Tegu on arvutiprogega, mis tekitab inimesesarnase projektsiooni(?). Virtuaalsuses tunneb pruut end muidugi suurepäraselt, see on tema loomulik keskkond. Asjade selline käik tekitab lähikondsetes pehmelt öeldes hämmingut. Turvapealik (hea kuju, muide) palkab arvutigeeniuse, et see selgitaks, milline vaenulik jõud tema hoolealuse sõgedaks on ajanud. Ja fänn-klubi nimel lendab iseseisvalt asja uurima teismeline tütarlaps. Edasi läheb nagu Gibsonil ikka, st. sugestiivne taust, parajalt ootamatusi, lahedalt vastikuid tüüpe ja actionit ning lahendus, kuigi aimatav, on sellegipoolest nauditav. Kui ütlesin, et kulunum, siis: tegevus on meie päevile nagu lähemal, palju asju võiks juba praegu olemas olla ja ei üllata eriti. Ning autor on kramplikult vedanud kordamööda kaht liini, arvutimehe ja fänni oma, ainult et iga kord pole piisavalt tegevust järjekordse episoodi täitmiseks. Norida tahtes võiks öelda, et Gibson pole vist märganud säärast pisiasja nagu Eesti iseseisvumine, igatahes tahab miski Kamtshatka maffia Tallinasse (nii ongi kirjutatud) farmaatsiatehast ehitada. Või on siis vanameister just eriti ettenägelik... Penguini kunstnik pole kaant tehes viitsinud teksti läbi lugeda, aga see pole autori viga.
Teksti loeti inglise keeles

Iseenesest väga tänuväärne, et see raamat eesti keelde on tõlgitud. Ausalt pole juba tükk aega lugenud sellist teksti, mis toob meelde sõnapaari «klassikaline SF». Loed ja mõtled, et siin on kõik kirjas nagu oli vanasti. Selles mõttes toredalt nostalgiline raamat. Hea tunne. Võibolla on asi muidugi selles, et mu viimase aja lugemisvalik on olnud veidi teistsugune...

Eelmine arvustaja on kasutanud selle kõige kohta sõna «kulunud». Sobib väga hästi vanadusega kokku. Kuigi tegelikult pole ju tegemist vana tekstiga! Ei tea milles asi. Vahest selles, et Gibsoni «tuntud headus» seisneb antud þanrile vägagi tüüpiliste tegelaskujude esitamises. Keerulise minevikuga arvutigeenius, kummaline rockitäht, naiivne kooliplika, avara hingega rets, nohikud (otakud), kes osutuvad hiljem vägagi ägedateks tegelasteks. Kõike nagu oleks, ja samas tundub kogu see värk veidi õõnes. Nagu oleks juba valmis ja kriitikute poolt tunnustatud raamatuvormi valatud tekst, aga seda on veidi puudu tulnud. Happy-happy ending segas. Esimesed kolmkümmend (oli vist) lehekülge olid täiesti arusaamatud, aga selle iseärasusega olen ma juba – peaaegu – harjunud. Hinne tuleb kuhugi nelja kanti.

Teksti loeti eesti keeles

Vaevalt see nüüd taotluslik oli aga ülesehituselt meenutas mulle Dicki ja iseloomult karmi koolkonna kriminulli. Ehkki ilmselt pidanuks Gibsonit meenutama. Vähene lugemus, mis muud. Hinde osas eriti spekuleerida pole mõtet - asi väärib "viit", kuigi ka minul, eriti teises pooles, väiksed kõhklused tekkisid, et kas autor ikka teab, mis edasi saab.

Technotriller. Tulevik, ent mitte liiga kauge, et lugejal raske ettekujutada oleks. Jaapan, virtualne reaalsus, nanotehnoloogia, vene bandiidid, jälitamised, reetmised petmised. Üks moraal, mis välja koorub on siiski vajadus olla ustav, eriti selles hullumeelses maailmas seal tulevikus. See on maailm, milles pea kõigil näikse olevat eluks oluline pidepunkt küberilmas. Pole ühtegi nö naturaalset inimsuhet, kõik on seotud tehnoloogia ja tehistegelikkusega. Kusjuures idoru näikse veel kõige kainema meelega tegelane olevat.

See palju kirutud ja kiidetud Gibsoni stiil? Väga tihe romaan on. Ei midagi üleliigset, äärmiselt täpne, ülimalt detailiseeritud sõnastus. Tulevikumaailma antaksegi edasi peamiselt detailide kaudu ja eriti romaani alguses on mõned neist väga meisterlikud. Gisbon ei maali panoraame, ei kirjelda suuri asju, töötab hoopis detailidega ja väga perfektselt. Sestap eeldab ka lugemine täismõnu kättesaamiseks keskmisest suuremat tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks mõnus raamat, mida saab mitu korda lugeda, enne kui temast kõik on välja pigistatud. Häirisid vaid ainult mõned tõlkevead ja tõlkija sõnavara, kuid ilmselt ongi sellist asja ülimalt raske tõlkida.
Musta Kassi kommentaarile lisaks, et kui Kamtshatka maffia tahab farmaatsiatehast tekitada, siis ei huvita teda asukohariigi nimi ega seal kehtivad seadused.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millel sisu ja eriti lõppu nagu polegi, aga need detailid ja kirjeldused olid tõesti äärmiselt hästi välja kukkunud. Ka kasvab pinge iga leheküljega (vaatamata kesisele süžeele). Küll aga ei mõista, miks Eesti tollele tehasele parimaks asumaaks leiti olevat. Ka mind häirisid väiksed tõlkeved, aga tühja nendega.
Teksti loeti eesti keeles

Sain seda mida ootasin ja olen väga rahul. Jaapanlastest oleks võinud ainult veidi lähemalt kirjutada, need õde-venda jäid teiste kõrval veidi lahjadeks kujudeks ja üldse - kui tegevus sai juba jaapanisse viidud siis oleks oodanud veidi enam kohalikku koloriiti.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult mulle ei meeldi eriti Gibsoni kirjutamisstiil - selline hästi tihe ja raske tekst mis on vürtsitatud vaid Gibsonile endale lõpuni arusaadavate detailide ja mõistetega. Raamatut tuleb jäägitu tähelepanuga lugeda, sest kui midagi kahe silma vahele jääb, võib järg hoopistükkis käest kaduda. Aga muidu on tegu väga korraliku teosega. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis ja ei meeldinud ka. Meespeategelase liin oli suurepärane - nukrus, melanhoolia, kummalised tegelaskujud nagu Lo/Rezi turvaülem ning inimlikud emotsioonid. Teismelise tüdruku liin mulle eriti ei istunud, kuigi selleski oli päris häid detaile. Jah, pisut kulunud, kuid siiski väga hea. Nagu Gibson ikka
Teksti loeti eesti keeles

Uskumatult igav romaan mu meelest. Kuskil 110. lehekülje käigus tabasin ennast tõsiselt juurdlemas, et miks krdi pärast ma seda kõike loen... Edasi lugesin puhtalt huvist, et äkki läheb paremaks. Kui Rei Toei ise välja ilmus, siis natuke asi tõesti elustus, aga see ei päästnud. Algus oli tõepoolest nagu mingil Walter Scotti romaanil.

Tuleb nõustuda ühe arvamusliidri mõttega, mille kohaselt Gibson on keskpärane kirjanik, kuid oskab hästi postmodernistliku atribuutikaga mägida. Igatahes pärast "Idorut" kulub küll väga palju aega, kuni järgmise Gibsoni kätte võtan... Nii põhjalikult tüütas ära.

27.05.2004: Asi pole detailsuses, vaid selles, kuidas tegevustikku arendatakse. "Rob Roys" oli ka näiteks niimoodi, et esimene kolmandik või neljandik romaanist oli pühendatud suhteliselt mõttetule inglise külateid ja kõrtse pidi kooserdamisele. Siit võrdlus W. Scottiga.

15.07.2016: Nii halb see siiski ka ei ole ning tegelastest jäävad meelde nii tüdruk kui ka ihukaitsja. Tõstan hinnet "heale". Võib-olla on igavus meelest läinud ka :)

Teksti loeti eesti keeles

Gibson ongi väga tihe ja detailne. Mis võib tõesti yle jõu käia, kui oled harjunud raamatutega, mida saab mõnusasti koolipingi alla peidetult neelata. Ja iga järgmise tekstiga läheb ta ainult detailsemaks. Mis, õigupoolest, ongi hea.
Tõlge oli ka päris tubli. Mitte hiilgav, aga tubli.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vist üks neist arvustustest, mis möödunudaastase Baasi-kräshi ajal uttu kadusid. Mis ma siis peale pea aastat mäletan? Et oli üks südametunnistuse algmetega tüüp, kes oskas võrgus näha teistest rohkem. Hunnik teismelisi tüdrukuid, kelle maailmanägemine kuulub juba oma olemuselt ulme valda :-) Kohati läks igavaks, aga üldmulje oli väga hea.

Ah jaa - see pealkiri: jaapanlased ei tunne "l"-i ja sõna peab neil lõppema täishäälikuga - nii nad "idol"-it hääldavadki (jäätis on neil näiteks "aiskriimu").

Teksti loeti eesti keeles

"Idoru" on kirjutatud pooleldi kriminulli või põnevusromaani stiilis, mis sunnib lugejat ette mõtlema ja tegema oletusi n.ö. küsimuses "kes on mõrvar". Ilmselt see lubabki teda suhteliselt kõrge hindega premeerida. Muidugi oleks edev hooletult mainida, et krimka on madal zhanr ja tähtis on see, kuidas teos kirjutet on, mitte mõrvari nimi, aga... jah, sündmustik haaras mind mõnevõrra kaasa ja see leevendas Gibsonile iseloomuliku arvutielu rõhuvat raskust. Ühtlasin arvan, et "Põleva kroomi" ja "Idoru" lugemisest piisab mulle küll, et autorit enam tulevikus mitte lugeda ja samas ta peale ka mitte viha pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Oh...umbes pool aastat, võib olla ka rohkem aega, tagasi sain selle kenasti endale arvutisse, aga kuidagi, vot, ei harju ma arvutist lugemisega. Olen ja jään ikka vanade-heade kõvakaaneliste lehele kantud raamatute pooldajaks. Ja sai siis lõpuks kah Idoru laenutatud ja läbi loetud. Ja ei pidanud pettuma. Minu jaoks Gibsoni huvitavaim tekst. Imelikuna tundus kahe liini(Chia ja Laney)ajamine, mis, nagu juba öeldud, mõnes kohas natuke tühjaks jäi. Imestama pani mind, et vahepeal kah Eestit ja just nimelt Tallinnat mainiti. Pole varem sattunudki mõne üle mere asuva mandri kirjaniku tekstile, kes nii palju ka Eestile tähelepanu lubanud(kuigi võib kindel olla, et suuremale osale tema lugejatest tundus Eesti sama tuntmatu, kui meile mõned väiksed vähearenenud Aafrika riigid). Kaane kallal virisen kah-tõesti eksitav on jutt, mis taha on topitud. Kui kätte võtsin ja tagant lugesin, arvasin, et mingi läbipõlenud arvutimehe armastuslugu, milleks see aga ei osutunud. Võiks ennem loo läbi lugeda, kui "tutvustust" hakata kirjutama. Meenutab juba meedias filmide tutvustusi, kus vahel tundub küll vaid reklaami põhjal, tutvustus kirja pandud olevat... Lõpus keeras aint natuke ära oma Happy Endiga. Kõik lõppes hästi-Rez ja Idoru abiellusid, fänn sai nendega tuttavaks ja missiooni täidetud, keegi ei saand surma ja, kui nad praeguseks surnud pole, elavad nad õnnelikult edasi...
Teksti loeti eesti keeles

Loetav, isegi põnev ja siiamaani on meeles, kuigi viimati lugesin üle umbes 7 aasta eest. Aga mingi põhjus on ka sel, et viimati lugesin umbes seitsme aasta eest, kuigi vaatab mulle riiulist vastu.

Ok, ma lihtsalt, loen üles mis meeles hea, mis halvana.

Hea:

Peategelane - teismelised tüdrukud ongi väga suutlikud ja targad ja põnevusteks valmis, täiesti nöök, et neist natuke vähe kirjutatakse.

Virtuaalreaalsuse konsept. Umbes selline see võiks olla jah.

Sõprus. Naissooliste vahelist sõprust on liiga vähe.

Ja see virtuaalmaailmas noana töötav nuga oli ka väga lahe.

Neutraalne:

Põhiintriig - idee on esitamist väärt, aga teostatud nojah-midagi-on-ilt.

Enamik tegelasi - ei ole üldse meeles. Ei ole kui eriti lahedad meeles - aga samas pole ka "iu, kui ebausutav-vastik-arutu"-laadis meeles.

Halb:

Ei, see idoruga abiellumine oli "nojah, mis seal ikka", aga kõik ülejäänud põnevused täiesti veidrad juba. Miks need üldse olemas olid?!

Ühelausega: lugeda võib, aga paremaks inimeseks ei saa.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: