Põhjalikum käsitlus on märtsikuust saadik Algernonis olemas, aga väike märkus siis siia ka. Ma pole veel kohanud autorit, eriti veel ulmes, kes suudaks nii sujuvalt, lugejalt erilist pingutust nõudmata luua nii veenva kohalolekutunde. Mulle meeldib tegelas(t)ega kaasa mõelda, jagada tema tajusid, mitte läbi tagurpidi pikksilma sipelgapesa vaadata. Nii et Gibson on eelkõige ületamatu stiilimeister.
Agencys on juba The Peripherialist tuttav seltskond katastroofijärgsest, 2135 aasta Londonist saanud digitaalse ühenduse paralleelmaailmaga, kus on parajasti aasta 2017, Hillary Clinton on võitnud presidendivalimised ja Brexitit pole kunagi olnud. Sellega kaasneb aga üha kasvav tuumasõja oht. Ning keegi katsetab selles maailmas väga vinget tehisintellekti, mida mõned tahavad hävitada, mõned aga endale saada. Et siis käib üsna lakkamatu tagaajamine, aga mõnusalt tajutavas San Franciscos.
Agencys on juba The Peripherialist tuttav seltskond katastroofijärgsest, 2135 aasta Londonist saanud digitaalse ühenduse paralleelmaailmaga, kus on parajasti aasta 2017, Hillary Clinton on võitnud presidendivalimised ja Brexitit pole kunagi olnud. Sellega kaasneb aga üha kasvav tuumasõja oht. Ning keegi katsetab selles maailmas väga vinget tehisintellekti, mida mõned tahavad hävitada, mõned aga endale saada. Et siis käib üsna lakkamatu tagaajamine, aga mõnusalt tajutavas San Franciscos.