Ulmelised on paar vidinat, mis võiksid homme juba olemas olla, ja kõigis kolmes osas taustalt niite tõmbava mister Bigendi soov saada teada homne turg. Kõik pakkumised ja nõudmised, mis järgmisel päeval kõigil maailma turgudel esitatakse. Sest siis kaotaks turg oma juhuslikkuse ja ka reguleeriva toime, vähemalt selle teadja jaoks. Nii et Gibson on tõsisemaks läinud - mitte enam singulaarsus, mitte homsed pralled, nagu teise triloogia lõpuköites, vaid homne turg. (Hea küll, ATP oli laulu pealkiri ja sellisena vihjeid täis.) Romaani lõpuks osatakse välja rehkendada mõne minuti kaugusel tulevikus olev turg, aga seda nii muuseas - selle ümber tekib küll sehkendamist, aga mis sellest siiski kasu on, ei selgu. Intriig, millest palju rohkem juttu, on seotud moetööstusega. Järjest enam mõjutab tänavamoodi militaarrõivastus. Kui õnnestuks enda kätte saada tellimus usa armee uutele mundritele, siis oleks ühtlasi pihus ka kogu tulevane moetööstus. Suuremat sorti relvaärikat see teine pool ei huvitagi, talle piisaks mundrite tellimusest, aga kodanik Bigend jääb talle ette. Ja relvaäris läbi löömine eeldab üsna karmide võtete valdamist.
Põnevust pakkuv tegevus on kohati niisiis olemas. Mulle meeldis küll rohkem jälgida, kuidas Gibson oma lemmiktüüpe ja isegi lemmiktaustu uuesti läbi mängib. Mees, kellel on võime märgata seda, mida teised ei märka. Mees, kellega on tema enda süül juhtunud midagi halba (just nagu Neuromanceri Case). Naised on mitte eriti naiselikud, kuid seda huvitavamad. Endine kuulsus (ja kuulsus on Gibsoni jaoks ikka teatud mõttes kapital). Tüdruk-kuller: sedapuhku mootorrattal. Karm tädi: mitte lausa esimese triloogia palgamõrvar, aga uude linna saabudes on ta esimene küsimus, kus asub võitluskunstide klubi, ja paar dartsi on tal kah põues, et võimalikule jälitajale silma visata. Ning tagaplaanil rida tegelasi, kes teevad just seda, mis neile meeldib ja mille peale neil on annet. Just nagu igaüks peakski tegema, eksole.
Nii et Gibson on millestki pealtnäha naeruväärsest (no ikka see moe-värk!) suutnud kirjutada täiesti haarava raamatu. Intensiivse ja detailiderohke, nagu võis oodatagi, ent lisandunud on oskus pause kasutada, järjest rohkem lugeja ettekujutuse hoolde usaldada. Ja nii häid peatükkide pealkirju olen ma enne vaid Vonnegutil kohanud.