Kasutajainfo

William Gibson

17.03.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· William Gibson ·

Mona Lisa Overdrive

(romaan aastast 1988)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

Kuulub koos Neuromanceri ja Count Zeroga suhteliselt huvitavasse küberpungi klassikasse kuuluvasse triloogiasse. Triloogia selles mõttes, et tegelased ning sündmused on samad ning nad on paigutatud samasse maailma ning isegi teema on kaudselt omavahel seotud, kuid tegemist ei ole jätkudega. Kõik raamatud on vabalt eraldi loetavad. Gibsoni loob alguses suure hulga erinevaid niite, sisuliselt erinevaid stoorisi, mis põimuvad alles raamatu lõpuks kokku. Huvitav on veel ka see, et Mona Lisa ise on suvaline tänavatüdruk, kellel ei ole raamatus ühtegi tõelist kohta, välja arvatud see, et ta ise ei saa mitte millestki aru ning asjaolu, et ta on väga sarnane kellegile SimStim starile nimega Angie Mitchell. Mängu tulevad ka Neuromancerist tuttav Molly, kes on häitituna oma liigsest kuulsusest on ennast ümber nimetanud Sally-ks ning Bobby, kes on nimikangelane raamatust Count Zero. Maatriks on põhjalikult muutnud ning paistab, et AI-d on moodustanud midagi uue Jumala laadset. Maatriksist on saanud intelligentne olen. Bobby proovib muudatuste põhjust leida, ning 3Jane proovib kõikidele kõige eest kätte maksta. Ajad on küberpungilikult keerukad, eluviisid karmid ning infos peitub jõud. Info ongi see, mis sunnib inimesi ja AI-si ette võtma erakorralisi samme ning tegema asju, milleks nad muidu võimelised ei ole. Tõeliselt masendav, kuid tõeliselt suurejooneline. Must read.
Teksti loeti inglise keeles

seesinane on kõige köitvam raamat, mida ma olen eales lugema sattunud. mis on ka põhjus, miks ma kunagi vaid hinde panemisega piirdusin.
et siis sprawli triloogia esimesed osad on ka geniaalsed, aga viimane on siiski krooniks. edasi on gibson oma teostega ikka kaasajale lähemale tulnud, mis on natuke ohtlik. selles mõttes, et kaasajas on autori maailmavaade tajutavam. ning väekargajatest vasakliberaalide vaated on mulle reeglina vastumeelsed. nii et ma pisut pelgan `spook country` tulekut. aga tagasi MLO juurde, mis imho on jäänud gibsoni loomingu tipuks.

üks geniaalne asi on naistegelaste komplekt - kõik olulised arhetüübid on esindatud. nutikas eelpuberteetik. narkarist libu. halastajaõde. palgamõrtsukas. jumaldatud meediatäht. seejuures mitte markeeritud tüüpidena, vaid igaüks oma keeruka tausta ja isikupäraga. siis tegevuskohad. vilksamisi nähtud suurlinnad - need vilksatused on aga piisavalt iseloomulikud. kuid koeraüksildus, dog solitaire, see mahajäetud, kõle, lohutu ja viljatu tööstusmaastik on koht, kuhu ma unenägudes sagali satun. eraldi tuleks ehk veel märkida, et romaani keel on suurepärane. gibson suudab ühe lausega öelda rohkem, kui mõni teine viiega.
ideedest ma eriti ei räägikski. oluline on väljendatud oraaklina toimiva surnud mehe vestluses. "Hoodoos. Thought the matrix was full of mambos `n` shit. Wanna know something, Moll?" - "What?" - "They`re right." no et muidugi on olemas virtuaalsus ja kaugeid kontakte leidvad AI-d ja mu siuke. mõtlemapanevaid ideesid on küllaga. aga selle raamatu eripära on selles, et mõtlema ei tohi hakata. `kuidas see on võimalik?` on antud juhul täiesti kohatu küsimus. mis vaid takistab kirjeldatud maailma sisse minemist.

on tekste, mis kirjutatud selleks, et anda ülevaadet miskist sündmusest või protsessist või asjast. mumeelest võiksid need tekstid kuuluda rohkem ajakirjanduse valdkonda. ja kirjandus jälle, mumeelest, on läbi aastatuhandete liikunud selle poole, et lugejat paremini kaasa haarata, tõhusamalt tekitada temas tunnet, et ta on kirjeldatud sündmustes osaline. pole ehk parim võrdlus, aga kui keegi suurendusklaasiga sipelgapesa jälgib ning sellest märkmeid teeb, siis jääb ta ikkagi kõrvaltvaatajaks, tal ei teki ettekujutust, mis tunne on sipelgas olla. ilmselt on ka lugejaid, kellele meeldib siuke tegelaste distantsilt jälgimine. kes ei suuda/püüa asja sisse minna. ega neil pole MLO-ga midagi peale hakata jah. no juba pealkiri - overdrive tähendab vähemalt kolme asja. mõistusega lugedes otsustatakse ühe kasuks ära ja välistatakse ülejäänud. antud juhul on need kolm asja aga üks - mõistuseülene! - tervik. või, noh, midagi niisugust...

Teksti loeti inglise keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles
10.2006

Romaani sündmustikku antakse esmalt edasi nelja erineva lõngaga, millel ühisosa algul ei tundugi olevat. Keegi jaapani suure bossi tütar Kumiko saabub Londonisse, isa on ta pakku saatnud, sest käib mingi arveteklaarimine. Kellegi tegelase Slicki juurde (kes on üürnik Gentry juures, kes mõtiskleb küberruumi piiride üle) tuuakse varjule teadvusetu tüüp, kes on juhtmetega arvuti küljes. Keegi Angie (miski kinotäht)on tagasi narkovõõrutusravist ja hakkab ostima kedagi Bobbyt. Ja siis on Mona, keegi 16-aastane prostituut, kes ahvatletakse mingisse vandenõusse, et teda lõigata täpselt Angie’ sarnaseks. Kõik on väga täpselt detailiseeritud ja üldpilte Gibson teadagi ei anna. Kui tegevus toimub tänaval või kaubamajas, siis kirjeldab Gibson pigem seda, mis seal maas vedeleb või mis värvi mingid lülitid on. Täpselt ja taibukalt fikseeritakse ka kõike tehnilist, ehkki tihti tuleb leppida vaid tegelaste omavahelise argooga ja ise järeldada, mis on deck, microsoft või matrix.

Tegevus vahetub pidevalt nelja lõnga vähel ja kohati tundub nagu liiga kiiresti ja tarbetult, mis teeb jälgimise ja arusaamise keeruliseks. Sündmustik on väga tihe ja pingeline, kõik kas jälitavad kedagi, varjavad end kellegi eest, põgenevad, kardavad midagi. Ja mitte ainult sellise paranoilise õhkkonna pärast ei meenuta Gibson mulle Dicki. Miski üldine meetod on neil väga sarnane. Vahe on ainult selles, et Dick ei harrasta pingutatud lausemeisterlikkust ja eelistab sündmusi edasi anda konkreetsemalt. Gibson toob minu maitse jaoks ühe lause või lõigu ohvriks üldisele story-jutustamisele, üritab - no ja see tuleb tal ka tegelikult hästi välja - et kõik detailid ja laused oleksid hästi coolid. Samas on romaani tasand ikkagi tehnotriller ja lauseehitause kallal selline punnitamine tekitab tunde nagu üritataks sulle hõbevaagnalt hot-dogi serveerida.

Umbes romaani keskpaigani on sündmused siiski jälgitavad ja see millest ei saa aru, sellest vist ei peagi aru saama. Siis aga hakkavad loolõngad omavahel põimuma ja üha rohkem tuleb välja, et “Mona Lisa” on siiski kolmas osa. Liiga palju on tegelastega juhtunud varem ja mujal ja liiga palju loo otsad ja taustad on kinni eelnenus. Eriti mis puudutab tegelasi (Molly-Sally, Bobby Newmark, Angie). Liiga palju seoseid tuleb tabada infist, mis on antud eelnevates osades ja viimane kolmandik on ilma eelteadmisteta juba põrgulikult raskesti mõistetav.

Hinne ei peegelda seda, et Gibson otseselt viletsalt kirjutaks, vaid, et see pole päriselt my cup of tea. Oli ju ka meeldivaid tegelasi (ehkki enamik jäi lõpuni siiski üsna verevaeseks ja võõraks). Colin näiteks ja Kumiko ja Colini humoorikad dialoogid olid ka romaani parim osa. Nii et kuigi on eraldi avaldatud ja kaanelt me ei leia viidet, et miski triloogia kolmas osa, on ilmselt soovitav The Sprawli maailmaga varem tuttav olla.

Teksti loeti inglise keeles

The Cyberspace Trilogy kolmas ja seni ka viimane osa. Romaan kandideeris 1988. aastal Nebula auhinnale ja 1989. aastal Hugo auhinnale, kuid kahjuks ei võitnud kumbagi. Tegelikult oli Gibsonil plaanis selle raamatu asemel kirjutada üks moderne kosmoseooper, kuid tüli kirjastajaga tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. "Mona Lisa Overdrive" jagab sama maailma, mis "Neuromancer" ja "Count Zero", kuid tegu pole nende otsese järjega. Mõned tegelased on eelmistest raamatutest küll tuttavad, südmustik aga täiesti uus. Lugemise juures need seosed mind igatahes ei häirinud. Gibsonit peetakse viimase mitmekümne aasta oluliseimaks autoriks anglo-ameerika keeleruumis. Mina ei tea, kas see vastab tõele või mitte, kuid kirjutada mees mõistab. "Mona Lisa" on ehe näide sellest. Kõik on autori poolt põhjalikult läbi mõeldud, pole mitte ühtegi üleliigset detaili. Laused on sujuvad ja tekst vahe. Kahju ainult, et lõpp natuke ära vajub. Liiga lihtsalt ja õnnelikult laheneb kõik. Gibsonile omast nukrust polnud praktiliselt ollagi. Viis väikese miinusea.
Teksti loeti inglise keeles

Kõik oluline on eespool ära öeldud. Olles Neuromancerit lugenud, valdas raamatu esimest osa lugedes -- mis tõesti natuke venib, kui väga norida tahta -- äratundmisrõõm, mis sest, et maailma ja suhtumisi Gibson selgitama ei vaevu. "5" ei pane põhjusel, mida samuti eelarvustajad on maininud -- kuidagi väga lihtsalt ja kiiresti said kõik õnnelikuks. Igatahes haaras tekst kaasa ja see sai mõnuga ja ühe hooga läbi loetud.
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: