rucker ütles selle kohta hästi : «pattern recognition» on akustiline küberpunk, milles sci-fi elektrijuhe on põhjendatult seinast välja tõmmatud. ja minu arvates on see üks paremaid võimalusi küberpunki kirjutada. tõepoolest - tulevik on juba siinsamas. see on kohale jõudnud, see on ainult ebaühtlaselt jaotunud. tänapäevane ekstrapolatiivne sci-fi on suubunud küllastunud paljususliku endasseimava oleviku pinnale. lihtsaima näitena - mille ka rucker ära toob - moodustab internetiga ühendatud sülearvuti virtuaalse reaalsuse funktsionaalse ekvivalendi. kõik, mida mõned aastad tagasi tulevikus nähti, on teatavate analoogiate kaudu juba siin. sestap on järjest vähem mõtet ektrapoleerida tulevikku - võibolla läheneme me mingi tehnoloogilise singulaarsuse piirideni, millest edasi me ilma tunnetusliku hüppeta ennustada ei saa.paistab, et gibson on selle ära jaganud. niisiis on ta võtnud ektrapolatiivse poeetika ja loomemeetodi ning kirjeldanud selle kaudu olevikku, projitseerinud selle oleviku pinnale, näidanud meile meie olevikku(neil gaimani sõnul) justkui esimest korda. siin avalduvad muidugi ka ekstrapolatsiooni kui loomemeetodi juured - need on alati olevikus, iga küberpungilik teos kirjeldab lisaks tulevikule veel vähemalt samavõrra olevikku, milles see kirjutati või milles seda loetakse.küberpungi tulevikulise kirjutamise eeliseks on see, et ta tõstab esile maailma «maailmasust». ta peab kirjeldama maailma tuuma, essentsi, olemust, olemisviisi, et mõjuda autentselt. peaaegu ainus võimalus seda teha on eripärase poeetika kaudu, milles küberpunk on üsna vilunud (autentse ektrapolatsiooni võti on pigem väljendusviisis kui otsestes sisulistes kirjeldustes ja süþeedes).kui niisuguse poeetika kaudu kirjeldada olevikku, jõuame me olevikulise maailma kaudu mingi uue tõeni, selle maailma «maailmasuseni», mida me võibolla pole kunagi varem märganud, ent oleme alati tunnetanud.gibson «pattern recognitioniga» just seda teebki. väga suur osa romaanist keskendub kirjeldustele, ma nimetaksingi seda pigem olevikukirjelduseks kui mingiks konkreetseks süþeeks (ehkki ka see on seal olemas).ma ei taha romaani sisu ära rääkida; ütlen vaid , et tegevus toimub londonis, tokyos ja moskvas, kus coolhunterist peategelane cayce pollard otsib netis ilmuvate anonüümsete filmilõikude jälgi.võrreldes varasemate gibsoni teoste ülesehitusega on «pattern recognition» ühtsem, teose fookuses on ainult üks karakter, teose struktuur pole sedavõrd fragmenteeritud kui varasematel kordadel (n «count zero», «all tomorrow`s parties»)mis veel? just need maailma kirjeldused, peategelase suhtumine tänapäeva urbaanse elustiili pisidetailidesse ning tema küsimine selle maailma ontoloogiliste probleemide järele moodustavad «pattern recognitioni» põhiessentsi.ja teevad sellest gibsoni kõige parema romaani.suure tõenäosusega kukub talle järgmisel aastal kas hugo või nebula.