See on vist kogumikus ainus lugu, mis mulle eriti ei meeldinud. Huvitav idee, seda võib küll tunnistada, kuid siiski ei meeldinud. Pole vist midagi parata
Suurepärane ja mõtlemapanev jutt! Kuivõrd meenutab meie kaasaeg seda sajandi algust, mida kirjeldasid ulmekirjanikud näiteks neljakümnendatel? Kohe üldse ei meenuta! Areng on läinud hoopis teistes suundades, tuumafüüsikast suuremat tähtsust omab küberneetika jne. See oligi loo mõte ja meeleolule sain vähemalt mina ülihästi pihta. Lugedes tekkisid kerged paralleelid Pelevini "Omon Raga". Kes mõlemat teost on lugenud, peaks mõistma, miks.
Suurepärane jutt massikultuuri teemadel, milles pole tähtis mitte sisu, vaid vorm. Mida rahvas tahab, seda peab ta ka saama, mis sest, et tegelikult on vana sisu lihtsalt uues kuues. Väga tark ja sügav iroonia.
Paneks ka plussi sinna viie taha. Hilisema Gibsoni küpsusest jääb puudu, aga idee! Ja lisaks selle futukitši kirjeldused! Airstream Futuropolis tõepoolest. Ja tihe on see tekst ka - paarile leheküljele mahub nii palju ideid ja mõttevisandeid, et veel nädalaid hiljem tulevad mingid paralleelid ette.Mulle muidu novell kui vorm tavaliselt ei istu, aga need, mis on head, on ikka tõega head. See on üks.
Lugu mis minu jaoks avanes alles teistkordsel lugemisel. Esimest korda lugedes, mõned aastad tagasi, tundus tegemist olevat suht tühise mittemidagiütleva jutukesega mingi fotograafi tegemistest. Nüüd aga avanes suurepärane pilt vanast kadunud maailmast. Maailmast, mis oleks kindlasti meeldinud Jules Verne`le või Georges Melies`le. Lugu ise tegelikult teab mis ulme polnudki, aga sähvatused kadunud maailmast esitati sellises vormis, et päris fotograafi luuludeks neid ka pidada ei saa.
Lugu tõstis Gibsoni mainet kirjanikuna minu silmis kõvasti.