Ühest küljest on see vaid visand. Ulmelist nii palju, et Golden Gate Bridge ei tulnud enam liiklusega toime, väina alla kaevati tunnelid, sild jäi nagu üle ja kodutud võtsid selle endale. Rajasid kõikjale, ka sillasammaste otsa oma varjualused. Nüüdseks on üks esmaasukatest juba õige vana mees, nii keha kui vaim annavad järele ja peamiselt ta meenutabki neid silla vallutamise aegu. Tema toakeses leiab varju noor neiu, kes vastutasuks aitab vanamehel argiasjadega toime tulla. Vahel käib neiu linnas, liitub võõraste pidudega. Nii et on küll nagu novell, eeskätt aga suurepärane õppematerjal, kuidas - kui detailitäpselt - tuleks kirjutada.
Samas pakub see lugu palju suuremat huvi siis, kui silla-triloogia juba loetud või lugemisplaanis. Sest siis on näha, kuidas ebalevast visandist kasvavad välja romaanid (triloogia teine osa "idoru" pole sillaga nii otseselt seotud) ja kuidas detailidest saavad võimsad kujundid.
Samas pakub see lugu palju suuremat huvi siis, kui silla-triloogia juba loetud või lugemisplaanis. Sest siis on näha, kuidas ebalevast visandist kasvavad välja romaanid (triloogia teine osa "idoru" pole sillaga nii otseselt seotud) ja kuidas detailidest saavad võimsad kujundid.