"Selles salapärases maailmas käib lakkamatu sõda, kus kõik võitlevad kõigi vastu. Tsvergid sõdivad tenkidega, sidid jagelevad arraunidega, sisalikud astuvad vastasseisu keleebritega. Aga inimesed? Inimesed püüavad lihtsalt ellu jääda. Muide, see õnnestub neil raskustega, sest sündinud maagi ära ei peta, tõelise libahundi eest kaugele ei põgene, lendav sisalik ründab rahulikult taevast, aga ka inimesest venna käest võib oodata nuga selga... Hea seegi, et surm selles ilmas ei tähenda alati lõppu."
Esimese loo põhjal tundub mulle, et need erinevad olevused või rassid (kui ehk välja arvata sisalikud, kellega esialgu kokku ei puutunudki), on üsna tavaliste inimeste moodi. Ühel neist on siiski neli kätt.
Eradetektiiv Edrik, kes läheb oma tavapärasele reedeõhtusele õllelibistamisele oma kodubaari, märkab, et tema laua taga istub hallide juustega mees. Ta on seal oodanud juba mitu tundi ja see pole juhus. Ennast Olli Lasslloona tutvustav Hõbejuus tahab Edrikut palgata ja räägib talle kummalise loo. 18 aastat varem oli tema, rikka ja ajalooga perekonna võsuke, armunud ühte neiusse. Peale pikemat kuramaaži palus neiu tuua endale suguvõsa reliikviate hulgast ühe maagilise saua või kepi. Armunud Hõbejuus tõigi ja noor naine kadus koos väärtusliku reliikviaga. Mees valmistas sauast täpse koopia ja viis perekonna aardekambrisse tagasi. Edrik saab ülesanne naine ja sau üles leida.
Selle saua Hailari Vikerkaarevõtme - ümber see trall käima hakkabki. Sekkub hulk tegelasi ja asjamehi, võitlus käib nii maagiliste võtetega, end ka tavapärase filmiliku lähivõitluse vormis. Olgugi, et otsitav sau on väidetavalt väga eriline - sellega saab legendi järgi materialiseerida Elu Allikaid, mille seest omakorda välja manada igasugu olevusi, nii häid kui halbu - ei ole lugedes siiski tunnet, et kogu maailma saatus oleks kaalukausil - võib-olla seetõttu, et väljamõeldud maailma suhtes erilist kaastunnet ei teki.
Ei tea, kui tõsiselt autor ise on oma lugu võtnud, aga viimane n-ö shodown, lõpuepisood (mis kestab tegelikult kolmandiku kogu tekstimahust),kus kõik tegelased ükshaaval linnalähedasse restorani saabuvad, mõjub pehmelt öeldes koomiliselt. Kõigi saabumise hetk on sekundipealt dramaatiline, keegi pole päris see, kellleks teda seni on peetud jne. Ütleme siis nii, et vähemalt veidi lõbus on seda filmilikku värki lugeda/vaadata.
Tugev kolm.