Kirill Benediktov [Ulmekirjanduse Baas]

25.09.2021, kell 03:27

Iga asi saab kord otsa. Aga mul on miskipärast tunne, et endale sarjast parema mulje jätmiseks võ...

21.09.2021, kell 12:26

More Than Human on ulmelugu inimevolutsiooni järgmisest sammust. Lugu ise koosneb kolmest üsna er...

More Than Human on ulmelugu inimevolutsiooni järgmisest sammust. Lugu ise koosneb kolmest üsna erinevast osast, mis vaatavad igaüks omal viisil ühte kummaliste võimetega heidikute gruppi. Nad avastavad, et üheskoos moodustavad nad midagi palju enamat...

Esimene osa "The Fabulous Idiot" on ehk kõige lihtsamalt ja traditsioonilisemalt jutustatud. Selle üheks peategelaseks on Lone, tugeva arenguhäirega poolmetsikuna ringi hulkuv noormees, kes avastab, et ta suudab tajuda teisi inimesi, nende mõistustega ühenduda ja veelgi enamat.

Teiseks peategelaseks on Janie, tark ja teravmeelne tüdruk, kes hoolimatu ema eest kodust põgeneb, sõpradeks kaasas tummad mustanahalised tüdrukukaksikud. Janie suudab mõttejõul asju liigutada ning kaksikud Bonnie ja Beanie suudavad hetkega kaduda ühes kohas ning ilmuda teises.

Lone suudab kuidagi luua sideme enda ja kolme tüdruku vahel. Kui aga grupp võtab enda hoole alla ning ühendab sama sidemega karvase kääbusena sündinud beebi, kelle mõistus on nagu arvutusmasin, on nende grupist saanud peaaegu kõikvõimas ühisolend.

Teine osa "Baby is Three" on aga jutustatud pika tagasivaatena, mida lahendab grupi uus liige, hulkurpoiss Gerry, pärast seda, kui on juhtunud midagi halba. Ning kolmas osa "Morality", on müsteerium, mida peab Janie abiga lahendama vaimselt kokku varisenud endine sõjaväeohvitser ja teadlane Hip Barrows...

Ma ei ole ammu lugenud midagi sellist, mida sama raske hinnata oleks, kui seda teost. Ühest küljest näitab Sturgeon siin ennast jutustusviisi ja mõttesügavuse poolest vaimustava kirjanikuna. Teisest küljest aga oli siin ka täiesti vihastama panevalt arusaamatuid valikuid.

Kõigepealt, Sturgeon on valitseb sõna ikka väga hästi. Ta liigub uskumatu kergusega õrnuse ja õuduse, huumori ja hirmu vahel. Samuti on ta meisterlik 1940ndate "americana" kujutaja, vabalt võrreldav näiteks sellise suurkujuga nagu Saul Bellow.

Mõtte poolest on siin sees omaette arutlus moraalist, eetikast ja kõlbelisusest. Mis on see, mis peaks olema seoseks inimeste ja mitte-inimeste vahel? Lahendus on ehk liiga idealistlik aga mulle kindlasti meeldib, et see on positiivne ja ilma vägivallata saavutatud.

See lõpp üllatas mind ka seetõttu, et vägivald on muidu siin teoses üheks pigem negatiivseks pooleks. Erinevate tegelaste õnnetu või kole surm on teinekord kujutatud kuidagi nii tühiselt või mõttetult, et see on kõige muu taustal rohkem kui ebameeldiv.

Teine osa kriitikat on seotud struktuuriga. Loo kõik kolm osa on väga erinevad - esimene on lisaks väga laialivalguv (selle teatud osad ei saa tähendust enne teist või kolmandat osa), kolmanda osa puhul on aga päris pikalt segane selle seos muude osadega.

Tippteos on see kindlasti ning seda veel enam, kui ilmumisaastat vaadata. Seda ma ei oodanud, kuid samuti ei oodanud ma neid hetki, kus kõik ikka väga vastukarva läks. Lihtsalt head asjad jätab see teos igal juhul kindlasti kaugele selja taha.

Hinnang: 8/10

Mart Pechter

14.09.2021, kell 10:39

Man Plus on ulmelugu inimkeha modifitseerimisest. Alternatiivses tulevikus millalgi 2050ndatel lä...

Man Plus on ulmelugu inimkeha modifitseerimisest. Alternatiivses tulevikus millalgi 2050ndatel läheb Ameerika Ühendriikidel üsna halvasti. Külm sõda on sisuliselt kaotatud, venelased valitsevad Euroopat ja hiinlased Aasiat. See, mis "vabast maailmast" väljaspool kahte suurt sotsialismiblokki järel on, vaevleb sõdade, terrorismi, näljahädade, kliimaprobleemide ja muu viletsuse käes.

Hädasti on vaja mingit suurprojekti, mis optimismi tagasi tooks. Ühendriikide president tuleb hiilgavale mõttele - ameeriklased peavad koloniseerima Marsi. Ning kuna tavalised inimesed vajavad seal liiga palju abivahendeid, mille transport on äärmiselt kulukas, tuleb muuta inimest ennast. "Man Plus" projekt loobki inimese põhjal poolroboti, küborgi, mis suudaks Marsi tingimustes elada.

Kuid inimese mõistus ei saa hästi hakkama tema keha poolrobotiks muutmisega. Ning kui esimene vabatahtlik katsealune hulluks läheb, kokku kukub ja sureb, on vaja midagi välja mõelda. Sest teise vabatahtliku, kosmoselendur Roger Torraway puhul peab kogu protsess kindlasti õnnestuma - poliitilised kriisid ähvardavad juba kasvada sõjaks ning mis veel hullem, presidendi populaarsus langeb kivina...

Ma pean ütlema, et tegemist oli üllatavalt positiivse lugemiskogemusega. Kui vaadata kogu idee poolt, siis mõne teise autori jaoks oleks siin mahtu enam-vähem ühe lühiloo jaoks. Kogu raamat ongi ainult inimesele uue keha ehitamisest ning sellest, kuidas ta seal sees hakkama saab. Marsile jõudmine on alles kogu loo finaaliks (kuigi hilisem järg on raamatule ka olemas).

Kuidagi mängib Pohl aga selle kõik välja niimoodi, et pea kogu aeg on huvitav lugeda. Tehnilised ja psühholoogilised probleemid põimuvad siin nii, et lahendada tuleb mõlemaid korraga. Kuigi see raamat on kindlasti mõjutanud filme nagu "Terminaator" ja "Robocop", on tegemist pigem selle idee pahupoolega, kus vaadeldakse võimsas masinkehas peituvat katkist hinge.

Ning kuigi autori loodud maailmas on natuke tunda spetsiifilist 70ndate ängi, on kogu see poliitiline, majanduslik ja ökoloogiline kokkuvarisemise äärel kõikumine ka tänapäeval täitsa relevantne. Lisaks ka see, et suurprojekt saab teoks ainult seetõttu, et Ühendriikidel on seis väga hapu ja neid kübaraid, kust jäneseid tõmmata, presidendi jaoks enam väga palju alles ei ole.

Lõpus on ka väike puänt, mis seletab ära need küsitavused, mis lugemise käigus tekkida võisid. Ma ei ole küll kindel, kas see nüüd midagi juurde andis, sest keskne idee kandis niigi hästi. Kohati on lugu sünge, kohati kasutab lausa kehaõuduse-teemasid, kuid lõpp on selle kõige juures pigem positiivne. Ma arvan, et sellest, sisuliselt ühest väikesest ideest, võttis Pohl siin üsna maksimumi välja.

Hinnang: 7/10

Silver Sära

14.09.2021, kell 09:50

Erakordselt vilets raamat. Kohati tundub, nagu oleks see kirjutatud 150 aasta eest. Või siis peet...

Erakordselt vilets raamat. Kohati tundub, nagu oleks see kirjutatud 150 aasta eest. Või siis peetakse lugejaid infantiilseteks. Või siis peab autor nii ennast kui ka lugejaid targaks, aga ei saa aru, et... Nagu on tabavalt öeldud: surnutel ja rumalatel on ühine joon - neil pole oma seisundist sooja ega külma, nad ei saa sellest aru, aga lähedastel on raske.

Suurbritannia. Tosinkond noort, kõrgseltskonnast pärit neiut on sooritanud lühikese ajavahemiku sees teadmata põhjustel enesetapu. Asi ei ole veel avalikkuse ees. Ühendavaks lüliks on kõigi surnukehade juurest leitud kummaline kujuke. Kõik laibad on surnuaiast üles kaevatud ja ära viidud. Asja lahendamiseks pöördub üks kõrge sõjaväelane Niall Tregellise poole - see on nooremapoolne antropoloogiaprofessor, kes on varem töötanud sõjaväeluures ja füüsiselt ning vaimult igati pädev. Kursis okultismi teemaga. Tregellis märkab, et kõik surnud olid õppinud ühes Walesi "finishing school'is", mis annab jõukatele neidudele pärast gümnaasiumi veel täiendava lihvi. Tregellis munsterdab ent sinna kooli - mis asub vanas, kurja kuulsusega kloostris poole kohaga loengupidajaks või niisama uurijaks. Kohe algusest on selge, et kooli juht on satanist, must maag, kes Astarothi teenides (ja ekspluateerides) on loonud enda ümber sektilaadse kogukonna, kus lisaks mõnele õpetajale on ka hulk neidudest kasvanikke - nood viibivad poolhüpnootilises seisundis. Tregellis asub tegutsema, sest kaalul näib olevat terve maailma saatus. Plaanis on tappa UK-sse visiidile saabuv NSV Liidu riigipea, misjärel puhkeks tuumasõda. Võimu planeedil haaraksid siis Astarothi jüngrid.

Rumal ja saamatu süžee. Sisse on toodud veel zombilaadsed enesetapjatest tüdrukud, libahunt, endine natsist sõjaväelane jms. Kõik on lihtne, läbipäistev ja ajuvabalt lapsik. Kuigi Tregellise vastas on üleloomulike võimetega maag, mängib professor tolle mängleva kergusega üle, sest too on lisaks ülivõimetele ka väga rumal ja loo finaalis selgub, et Tregellise relvaarsenalis on veel ka üks võlusõna - Jumala tegelik nimi - mille ütlemisel kogu satanistide sekt ja nende manatud olevused suure pauguga hävivad.

Romaan on ilmunud aasta pärast esmatrükki veel pealkirjaga "The Daughter of Satan". Autori teiste raamatute hulgast leiame astroloogiaentsüklopeedia, õudusunenägusid tõlgendava raamatu ja mitmeid gooti romansse ning põnevikke. ISFDB annab ta sünniaastaks 1939, mis ei vist pole siiski õige.

Silver Sära

13.09.2021, kell 09:10

Roland Tõnissoni omakirjastuslikus jutukogus "Tuuleväljad II" sisladub 5 ulmelist juttu, millest ...

Kristjan Ruumet

12.09.2021, kell 17:43

Kristjan Ruumet

12.09.2021, kell 17:41

Kristjan Ruumet

12.09.2021, kell 17:40

Kristjan Ruumet

12.09.2021, kell 17:39

Kristjan Ruumet

12.09.2021, kell 17:36

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."M...

Ats Miller

11.09.2021, kell 11:11

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib...

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.

Silver Sära

6.09.2021, kell 10:21

See romaan kuulub sarja "The Cthulhu Casebooks", kus hetkel on ilmunud 4 raamatut. Lugu ühendab k...

See romaan kuulub sarja "The Cthulhu Casebooks", kus hetkel on ilmunud 4 raamatut. Lugu ühendab kahte ilukirjanduse kõige tähtsamat diskursust - Cthulhu Mythost ja sherlockiaanat. Lovegrove väidab eessõnas, et on saanud selle teksti ühelt Howard Lovecrafti kaugelt sugulaselt Henry Prothero Lovecraftilt, kes pole siiski autor, vaid kirjutaja on nagu ikka dr Watson. Lovegrove kinnitab veel, et tema ei saa kuidagi olla tõeline autor, sest mõeldav võiks ju olla, et ta kirjutaks pastiši Sherlock Holmesist, aga et ta võiks samas imiteerida veel Cthulhu Mythost - no see ei ole ju usutav...

Nii Lovegrove'i eessõnast kui ka sellele järgnevast dr Watsoni eessõnast kui ka romaani põhitekstist saame teada, et Holmes ei olnud sugugi see jalad-maas ratsionalist, kes ei uskunud midagi üleloomulikku. Vastupidi, peaaegu kogu detektiivi karjäär oli pühendatud võitlusele maaväliste olevustega, kes näisid olevat just nimelt Muistsed, Vanemad Jumalad ja muud Lovecrafti teostest tuntud olevused. Kõik Watsoni poolt kirja pandu oli vaid pooltõde, kus varjati tominu tegelikke asjaolusid, et inimkond peast segi ei läheks. Näitejs "Nelja märgi" regelane Jonathan Small oli tegelikult müstiliste kunstide jünger ja tema Andamani saartelt pärit väikest kasvu kaasosaline oli homunkulus. Holmesi abikaasa Mary tappis müstiline olevus nimega dyakhee ja Moriarty ei kukkunud alla mitte Reichenbachi kosest, vaid ta tõmmati kuhugi, mida Lovecraft nimetas Crawling Chaos'eks.

"Miskatonic Monstrosities" alga Londoni mahajäetud metrooharus, kus Holmes ja Watson põgenevad mingite koletiste eest, eesmärgiks meelitada nad päevavalguse kätte, kus nad kohe kõrbevad. Tegu tehtud, vestlevad nad metroojaamas inspektor Gregsoniga (Lestrade'i prototüüp), kes annab niidiotsa uueks uurimiseks: Bethlemi vaimuhaiglasse on sattunud vigastatud mees, kes räägib arusaamatus keeles ega mõista, kes ta on ja miks ta seal on. H&W hakkavad pihta ja tuvastavd, et ilmselt on tegu bioloogiageeniuse Zachariah Conroyga, kes on Inglismaale saabunud Uus-Inglismaalt. Kuidagi on temaga seotud teine ameeriklane Nathaniel Whateley, kes satub kahtlusaluseks Conroy kummalise kadumise asjus haiglast. Whateley üürikorteris on suur ladu veidratest värdloomadest, keda mees oli pikka aega kogunud. Kahte meest näib ühendavat paar aastat varem toimunud uurimisretk mööda Miskatonicu jõge, kus Whateley eesmärgiks oli saada oma kollektsiooni shoggot, protoplasma moodi olevus, kes on meile hästi tuntud romaanist "At the Mountains of Madness". Romaani teine osa mioodustab Conroy ülevaade sellest reisist Miskatonicu jõel.

Kogu romaan on tihedas interaktiivses seoses Conan Doyle'i ja Lovecrafti loominguga. Ei jää nimetamata ükski jumalus ja liinid jooksevad sisse rohketesse Holmesi lugudesse. Lugejale, kes neid asju ei tea, võib tekst jääda arusaamatuks ja ebahuvitavaks. Aga sündmuste käik on hoogne ning kui lugeja suudab näole manada kerge muige (mis nõuab spetsiifilist huumorimeele lainepikkust pluss teadmisi Doyle'i ja Lovecrafti loomingu kohta), ei ole midagi hullu. Neile, kes nõuavad ulmelt inimkonna tähtsate eetiliste ja globaalsete murede lahendamist, ei paku raamat ilmselt midagi.

Triinu Meres

6.09.2021, kell 00:24

Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment. Mees OSKAB kirjutad...

Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment. Mees OSKAB kirjutada.
Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid ja selles raamatus on sihandane. Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline. (Mis on ühtlasti peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".
Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida. Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole. Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"
Aa, sisu lühikokkuvõte?
Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks. Kõik on huvitav. Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest. vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal.

Toomas Aas

5.09.2021, kell 19:14

Olles nüüd "Collapsing Empire" triloogiaga lõpuni jõudnud, on aeg kirja panna oma kokkuvõtlik sei...

Mart Pechter

5.09.2021, kell 12:05

The Godwhale on düstoopialik ulmelugu. Millalgi täpselt defineerimata tulevikus satub Larry Dever...

The Godwhale on düstoopialik ulmelugu. Millalgi täpselt defineerimata tulevikus satub Larry Dever õnnetusse, kus ta kaotab kogu oma alakeha. Lootuses, et tulevikus suudetakse talle see tagasi siirata, laseb ta end krüogeenselt külmutada. Kuid aastatuhandete pärast ärgates ei ole asjalood hoopiski nii.

Maailma elanikkond on kasvanud uskumatu kolme triljonini, kes elavad kõik tihedalt kokku surutuna maa-alustes šahtides - kuna kogu maapinda kasutatakse taimetoidu kasvatamiseks. Ebaefektiivsed loomad on ammu viimseni hävitatud ja kogu proteiin tuleb inimkehade taaskasutusest (raisku ei lasta midagi).

Samal ajal aga ärkab juba sajandite eest viimseni tühjaks riisutud ookeanide ühes sopis kõigi poolt unustatud hiiglaslik, mitme kilomeetri pikkune pool-vaal / pool-laev nimega Rorqual Maru. Tal on tunne, et mingil viisil on tema ammused isandad tagasi tulemas...

Paar aastat tagasi lugesin sama autori raamatut "Half Past Human", mille tegevus toimub samas "Nebishite" universumis. "The Godwhale" tolle järg otseselt ei ole ning on täitsa loetav ka iseseisvalt, lihtsalt maailmaehitust seletatakse siin natuke vähem lahti ja minnakse kohe tegevusega edasi.

Sellest on aga tegelikult kahju, sest arvan jätkuvalt, et maailmaehitus on selle universumi puhul kõige tugevam osa. Kolme triljoni inimolendi elus hoidmine on tõesti koht, kus on võimalik uskuda kõigi nende meetmete vajalikkuse jubedust (natuke naljakas on lugeda mõne teise tolleaegse autori töid, kes nägid probleeme juba nt 4-5 miljardi juures).

Tõenäoliselt oli autor mõjutatud ka tol ajal veel väga värskest Calhouni rotieksperimendist. Ja samamoodi ei ole kogu see õudus mitte kellegi kuri plaan - vastupidi, inimkonda juhtivad tehismõistused püüavad kõigest väest kõigile tagada maksimaalset heaolu. Ressursside olemasolu seab lihtsalt omad piirid.

Muus osas aga järgib lugu üsna sama skeemi mis teinegi raamat. Maa-alusest ühiskonnast põgenemine - liitumine jõududega väljaspool - võitlused ellu jäämiseks - lõpplahendus. See seikluslik osa ei ole liiga huvitav (kuigi see kamp, kes siin raamatus kokku kogutakse, on kirevam ja lõbusam, mis lisab natuke plusse).

Ma arvan, et kui autor oleks keskendunud ainult düstoopiale, oleks ta võinud kirjutada ühe tõelise selle teema suurteose. Tema põhjalik meditsiiniline sõnavara lisab olukorra kirjeldustele täiesti eriomast ebameeldivustunnet, mille sarnast ma mujal kohanud pole. Lihtsate seikluslugude peale on kogu see maailm natuke nagu... raisatud.

Hinnang: 6/10

Mart Pechter

30.08.2021, kell 11:31

The Caltraps of Time on jutukogu, mis koondab endas kõiki autori lühikese kuid aktiivse loomeperi...

The Caltraps of Time on jutukogu, mis koondab endas kõiki autori lühikese kuid aktiivse loomeperioodi (ainult kaks aastat) jooksul ilmunud jutte. Hoolimata napist arvust, loetakse neid väga olulisteks teiste ulmekirjanduse "uuele lainele" aluse pannud tekstide hulgas.

1. Lost Ground (1966) 5/10

Maailmas, kus atmosfäärinähtused mõjutavad inimeste tundeid, läheb leinav abielupaar pärast väikese poja surma maale puhkama. Ootamatult avastavad nad lähedalt aja-anomaalia ning kui naine ühe ajaaugu kaudu kaduma läheb, soovib mees järgneda...

Suhteliselt keskpärane ajarännu-lugu sellele vastava puändiga, kus seosetut sahmimist on natuke liiga palju. Tundeid mõjutav atmosfäär oli äge idee, aga paraku polnud see ülejäänud looga eriti seotud ja jäi nagu õhku rippuma.

2. Not So Certain (1967) 7/10

Uurimismeeskond viibib planeedil, kus elab inimestega üsna sarnane intelligentne liik. Kaasas oleva keeleteadlase abil üritavad nad selle liigi keelest ning selle erinevatest nüanssidest aru saada...

Väga hea keelepõhine lugu. Tegevust siin praktiliselt pole, lihtsalt kaks teadlast arutavad. Samuti pole mingit kohutavat saladust (nagu kuulus "To Serve Man"), pigem üritataksegi aru saada, millal "võib-olla" on "jah" ja millal "ei". Sellisena aga tõesti hea.

3. Mouth of Hell (1966) 7/10

Ühe planeedi arktilist piirkonda uuriv meeskond leiab veidra geoloogilise anomaalia, mis oleks nagu hiiglaslik põhjatu auk. Sinna laskudes tabab osasid meeskonna liikmeid hullumeelsus ja paljud hukkuvad...

Täitsa andekas lugu - geoloogiapõhiseid teemasid võiks ulme üldse rohkem kasutada. Lõbus on ka see, kuidas jutustus algab nagu lovecraftilik õudus, aga teises pooles toimub minule täiesti ootamatu pööre, mis muudab loo hoopis teistsuguseks.

4. A Two-Timer (1966) 4/10

17. sajandi Inglise härrasmees näeb äkitselt, kuidas tema elukoha juurde ilmub veider masin, kust väljub naljakalt riides mees. Ta läheb istub ise sinna masinasse, tõmbab kange ja leiab end ootamatult veidras 20. sajandis...

Selle loo suur väärtus on 17. sajandi keeles kirjutatud ajarännu-jutustus - kuid see trikk ammendab ennast üsna kiiresti, kui lugu ise aina jätkub ja jätkub. See on umbes kolm korda pikem kui peaks.

5. The Transinfinite Choice (1966) 5/10 Teaduseksperimendi ebaõnnestumise tulemusena liigub 20. sajandi teadlane ajas 300 aastat edasi. Kuid tulevikumaailm on ülerahvastatud düstoopia ning ta pannakse tööle, et olukorrale lahendusi otsida...

Düstoopia-nägemused ülerahvastatuse teemal olid 60ndatel üsna populaarsed ning see siin pole midagi väga erilist. Lahendus (või õigemini selle läbi kukkumine) on kergelt irooniline.

6. Psychosmosis (1966) 6/10

Lugu maailmast, kus teiste inimeste nime nimetamine on keelatud (kuni need veel elus on). Selle reegli vastu eksinud inimesed kaovad miskipärast jäljetult...

Unenäoline lugu, mille osas ei ole ma isegi pärast teist lugemist päris kindel, mis selle mõte oli. Kuid idee ja atmosfäär olid täitsa hästi loodud.

7. Traveller's Rest (1965) 9/10

Metsikus lahingutegevuses viibiv rindesõdur saab teate, et ta on demobiliseeritud. Rindelt lahkudes ja tasapisi rahumeelsema tagala ning seejärel tsiviilelu poole sõites toimuvad temaga pea märkamatud muutused...

Absoluutselt parim lugu kogumikus. Ajavoolu äärmine kokkusurutus rindel ja selle aeglane kulgemine tsiviilelus on suurepäraselt kujutatud ning ühteaegu sümboolne ja füüsikaline. Idee on ilmselt inspireerinud Joe Haldemani kuulsat raamatut "The Forever War".

Lisaks on loole lisatud väikeseid keelelisi nüansse, mis muutuvad vastavalt erinevatele olukordadele. Selline postmodernistlik lisand on oma aja kohta üsna revolutsiooniline ja praegugi on seda tore märgata.

Kokkuvõttes on lugedes täitsa näha, miks neid lugusid nii mõjukateks peeti. Praeguse pilguga on tase küll pigem ebaühtlane, kuid üks särav täht ja paar väga head lugu veel lisaks leiab siit sellegipoolest.

Hinnang: 7/10 (enne viimast lugu oli hinnang tunduvalt madalam)

Kristjan Ruumet

26.08.2021, kell 14:23

Andri Riid

25.08.2021, kell 14:22

Esiteks on võrdlemisi mõttetu nappi, 175 leheküljelisse romaani tekitada mitu tegevusliini ja mõl...

Pärtel Riit

25.08.2021, kell 00:26

Vaimukas tekst, kuigi paar korda tundus, et vaimutsemisega on isegi üle võlli mindud. Et loost sü...

Kristjan Rätsep

24.08.2021, kell 20:21

Kristjan Rätsep

24.08.2021, kell 15:26

Maalaste ekspeditsioon maabub Golanda planeedil, kust leitakse eest hukkunud tsivilisatsiooni var...

Mart Pechter

23.08.2021, kell 12:57

Cryptozoic! on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2090ndatel on avastatud, et inimeste alateadvus toimib...

Cryptozoic! on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2090ndatel on avastatud, et inimeste alateadvus toimib teatud tüüpi liigimäluna. Õigete psühhoaktiivsete ainete abil on võimalik esile kutsuda transsi, mille käigus teadvus minevikku kantakse. Sealjuures on paradoksaalne, et kaugemat minevikku on külastada lihtsam (praktiliselt keegi ei suuda olevikule kiviajast lähemale tulla).

Loo peategelaseks on Edward Bush, kunstnik ja üks parimaid ajarändureid, kes töötab ajarändude ametlikku monopoli omava Wenlocki instituudi heaks. Kuid naastes oma enam kui kaheaastaselt unenäo-reisilt Devoni- ja Juura-ajastusse avastab ta, et vahepeal on majandus kokku varisenud ja Suurbritannia on üle võtnud sõjaväeline diktatuur.

Välja on vahetatud ka kogu instituudi juhtkond, ajarändudele aluse pannud Wenlock aga vireleb hullumajas. Ajalukku on kadunud Wenlocki lähim kaastöötaja Silverstone - ning Bush kui parim ajarändur saab sõjaväelt ülesande too üles otsida ja hukata. Nimelt väidetakse, et Silverstone teab ajarändude olemuse kohta saladust, mis ei tohi kindlasti välja tulla...

Ma pean ütlema, et tegemist oli ühe veidrama hiljutise lugemiskogemusega. Ühest küljest on siin mitu vinget ideed, mitu erinevat huvitavat teemat ja nende andekat teostust. Teisest küljest aga, kui vaadata üldpilti, siis on üsna ilmne, et ükski tükk omavahel eriti kokku ei lähe ja mingit mõistuspärast loogikat selle kõige taga ei ole.

Positiivne on kindlasti kogu unenäo-ajarännu idee ja teostus (on üsna 60ndatele vastav, et tegemist on sisuliselt narkotripiga). Autor lahendab sellega vähemalt alguses üsna elegantselt igasuguste paradokside ja ajaloo-muutmise teemad. Hiljem läheb teema kahjuks küll ilma suuremate seletusteta reeglitest mitmelt poolt üle ja ümbert.

Sellega on seotud ka kogu alateadvuse kui ajarännu aluse teema, mis on tugevalt mõjutatud Sigmund Freudi ideedest. Sama võib öelda peategelase Bushi neurooside kohta, eriti tema intsesti-kinnismõtte osas. Viimane tundub hulk aega mõttetu lisandina, aga lõpplahenduse juures tähistab see tegelikult nutikalt esitatud seost põhilise saladusega.

Kogu sõjaväelist diktatuuri kujutav osa oli hästi teostatud - aga mingi suurema mõtteta. Peategelase salaagendi-mängud ajas olid samuti täiesti sisutühjad. Lõpuks, keskne idee ja saladus olid küll võimsad aga täiesti jaburad. Peab autorile au andma, et ta suutis sellise asja tõsise näoga peaaegu (aga mitte päris) usutavaks muuta.

Kõik kokku on minu arvates siiski pigem positiivne, sest vähemalt mingid osad, ideed ja kujundid meeldisid mulle väga. Siiski on ka parima tahtmise juures tegemist sellise tohuvabohuga, et ma saaks täitsa aru, kui keegi teine selle "loetamatuks jamaks" tituleeriks.

Hinnang: 6/10