Kirill Benediktov

Raamatu alguses on kohe juttu, et tegu on ulmelise kriminaalromaaniga. Mis on ju tõsi - aga ma kahtlustan, et raamat on paras mitmemõõtmeline tillikas. Puhastverd ulmet on raamatus natuke, taustal. Tegevus toimub tuhandeid aastaid tulevikus, Willancki ja Lethe planeetidel. Inimkond on ammu juba Maalt välja rännanud ning suurem osa ilmahulguseid ei teagi, et kusagil on üks sinine planeet. Või kui, siis parimal juhul on nende jaoks tegemist kauge ning väheolulise minevikuga, miraažiga.
 

Krimka - jah, on mõrv. Või kas on? Simonjan jutustab küll mingit lugu aga žanrikrimkast on asi valgusaastate kaugusel. Pigem on see üks nukratooniline jutustus, kus sisuliselt puudub vägivald, keegi ei karju kellegi peale, verd ei lenda. Tõsi, justkui on eesmärgiks mingi segase teema väljaselgitamine - aga see on jällegi taustal. Kui erinevad nullstiiliga krimkad/ulmekad on sirge, igava ja etteaimatava kulgemisega siis see raamat läheb vahel natuke ühes suunas, siis teises suunas. Ühtepidi justkui vahel toimub tegevust aga siis on jälle kõik… veider.
 

Toon näiteks ühe pentsiku tsitaadi raamatust, mis on küll ulmeline aga sellist osa on raamatus ülivähe. "Kahvatu Armunu tänaval seisid inimesed klaaskabiinide ees järjekorras ja ootasid kannatlikult, millal ükskord jõuab kätte nende kord naerda."
 

Aga millest raamat siiski räägib? Apteeker Nerses Majaen elab rahulikku elu aga siis varjutab seda mõrv. Enesetapp? No surnud on üks inimene ikka? Ei tea, tuleb uurida. Mingil hetkel hakkab kahtlus hinge pugema, kadunukest olla nähtud hoopis teisel planeedil, Lethel. Seal on aga elu kuidagi… kentsakas. Inimesed on viisakad - aga ei soovi rääkida. Kui keegi kukub surnult kokku siis pakitakse ta kasti ja viiakse minema ükskõiksete pilkude saatel. Ülalviidatud klaaskabiinides käaikse lollakaid anekdoote kuulamas ning naerdakse siis pisarateni. Hetk hiljem hiilitakse hillitsetult mööda seinaääri minema.
 

Julgen soojalt soovitada nendele lugejatele, kellele sobib rahulik-mõtlik stiil. Või teisalt kellele meeldivad ebaharilikud teekonnad. Või filosoofilised… isegi mitte mõtisklused aga sellise ummamuudu maailma avamine läbi tegevuse. Simonjan ei tao lugejale suure ja olulise eesmärgiga piki pead, rohkem vaatab nukra pilguga kuidas sügisel lehed koltuvad.
 

Ja mis kõige hullem - lugeja ei saa tingimata küsimustele mingeid vastuseid!
 

...või siis saab? Sest raamatu puänt on väga lahe ning seletab nii mõndagi. Kui peale lugemist astuda samm või paar tagasi ning mõtelda kogetule siis on tegu hoopistükkis mitmekihilise hoiatusromaaniga. Kui mõni asi jääb segaseks siis õnneks on lõpus Andrei Nuikini artikkel, mis raamatu tagamaid avab.
 

...ning kuidas ei saa nautida raamatut, kus võetakse sametvutlarist hardalt välja võlunöpsikuga flööt?!
 

Takkatippu toetavad teksti Jaan Tammsaare võrratud illustratsioonid,.
 

Väga, väga eriline raamat. Seda PEAB veel üle lugema sest alles teisel, kolmandal, neljandal lugemisel hakkab nägema detaile, mida vähemalt mina ei osanud esmalugemisel jälgida. Ning mis kõige ägedam - selle raamatu andis hea Ats Miller täiesti niisama ära. Kõik need parimad asjad siin ilmas on ilmselgelt tasuta.

"Tõrkeotsing" on põnevik kuritegelikest korporatsioonidest ja paarist agendist, kes nende skeemidele peale sattuvad. Üks võtmetegelastest on lõhestunud isiksusega endine sõjaväelane ja teaduskatsete ohver, kelle motiivid ja taust lehekülgede jooksul järk-järgult paljastub. Tegevus leiab aset alternatiivse ajalooga lähituleviku Eestis.

Puudujäägid:

* Kõikide peategelaste kõnemaneer ja käitumine on äravahetamiseni sarnased. Peaaegu ainuke erinevus nende vahel on erinevad välimused ja taustalood.

* Mitte-eestlaslik kõnepruuk, mis meenutab toortõlget Hollywoodi filmidest (näiteks väljendid nagu "parema termini puudumisel" või "naah").

* Tegelased käituvad ebausutavalt rumalasti, et loos põnevust hoida. Eriti häiris see lõppvaatuse eel, kus otsustati ette võtta riskantne rongisõit selle asemel, et esitada nõudmised ja kontrollida nende täitmist sidevahendite teel.

* Alternatiivajalooline tuleviku-Eesti eksisteerib vaid eraldiseisva elemendina. Põhisündmustiku saaks probleemideta üle kanda suvalisse lähituleviku ulmemaailma ilma Eesti või alternatiivajaloota.

* Kivinurk, üks raamatu põhitegelasi, "ununeb" viimastes peatükkides ära. Tema kõrval olnud tegelased ega ka autor ei paista tema edasise saatuse vastu huvi tundvat.

Tugevused:

* Ajalooliselt läbimõeldud kontseptsioon alternatiivsest Eestist.

* Päriselul põhinev kirjeldus lahingumanöövritest ja eestikeelsetest lahingukäskudest.

* Vahele pistetud katkendid tegelaste minevikust muudavad jooksvalt ja huvitavalt seda, kuidas mõista tegelastevahelisi suhteid.
Hinne 3/5 [keskpärane]

 Raamatu lõpus on mõni sõna autorist ning seal räägitakse tema loomingust kui filosoofilisest fantastikast. Eks tollal kasutatigi väljendit “fantastika”, Henn-Kaarel Hellat kasutas väljendit “teadusulme” esimest korda aastal 1970 ajalehes “Sirp ja Vasar”. Aga ma keskenduks hoopis sõnale “filosoofiline”, lisaks veel vinjetina “psühholoogiline”.  

Raamat on kirjutatud aastal 1961. Huvitav detail - kui eesti keelde tõlgiti ta aastal 1976 siis inglise keelde alles 1980. Teos räägib tähelennult Maale naasvast kosmonaut Hal Breggist. Kosmosereis (ekspeditsioon?) kestis tema jaoks kümme aastat aga kuna osa reisi toimus valguse kiiruse kandis siis liikus Maa peal aeg teises rütmis. Seega on Maal möödunud 127 aastat ning vahepeal on muutunud väga palju. Esiteks on tehniline areng olnud meeletu - isesõitvad “autod” lendavad ringi, enamus töid teevad ära robotid, toas on kogu värk voodist telefonini seina sees ja hüppab välja siis kui inimene seda soovib, seinteks on hiigelsuured ekraanid, “kinos” on 5D “filmid”, kus kõik toimub ülima reaalsusega.  

Maailm on äärmiselt turvaline, masinates on mustad kastid, mis näiteks liiklusõnnetuse korral kohe kogu energia neutraliseerivad. Või kui tahaksid näiteks kusagilt alla hüpata siis ei saa, “nähtamatu käsi” (näiteks antigravitatsioon) takistab. Söök on tasuta, riided tasuta, transport tasuta - elamine ongi tasuta, muretu. Jah, mõne asja jaoks võib raha kulutada, näiteks kui tahad antikvariaadist osta vanakooli autot (millega võib sõita aga millega mitte keegi ei sõida).  

Teiseks on tolleks hetkeks sisuliselt kõik inimesed bezatreeritud (meditsiooniline operatsioon, mis tehakse juba noorest peast) ning kogu mõttemaailm on kardinaalselt muutunud. Bezatreerimine on juurinud välja mitmed “loomalikud” ja “pahad” instinktid - inimesed ei suuda enam tappa ja on igatepidi äärmiselt leebed. Ka loomad on bezetreeritud, üks lahe stseen ongi selline, kus Hal kohtub pargis ringikõndiva lõvipaariga ja sügab neid lõua alt. Samal ajal on inimsuhtlus kammitsetud, hillitsetud ja äärmiselt malbe, kadunud on kirg. Nagu Hal ühel hetkel ütleb (tsiteerin mälu järgi): “Nagu paneks igaks juhuks kõigil käed raudu”. Hal on aga keskmisest vbolla natuke keevalisem inimene ning siit hakkabki üks konfliktiolukord kooruma.  

Kogu maailm on ta jaoks igas mõttes äärmiselt muutunud, kõik inimesed on võõrad ning kogu see turvaline utoopia (või düstoopia) kummastab. Bezatreerimine on Hali silmis tapnud inimeses inimese ning kogu see “saiapudi” õõvastab. Loomulikult on hea, et maailmas puuduvad hirm, vägivald ja õnnetused aga teisalt on kadunud ka himu, kirg ja säde. “Tagasitulek tähtede juurest” on oma olemuslikult rahulik, siin pole verd, vägivalda, actionit. Üks sõbranna näiteks luges seda mõnuga kuigi ta ulmet sõna otses mõttes ei salli, ei loe. Aga see raamat on midagi märksa enamat kui ulme (või mis iganes muu žanr), ta on lugu kultuurišokist ja võõrandumisest, sellest kuidas “teistsuguseid” inimesi ühiskonda tagasi sulatada. Ulmekuues räägitakse igapäevastest teemadest, saaks vaadata kasvõi näiteks loona pikka aega vangis olnud inimeste vabanemisest ning ühiskonda naasmisest.  

Eraldi kiidan veel lõppu mis on nukralt nostalgiline ja kõnnib meeleolult sama jalga Teet Kallase novellikoguga “Öö neljandas mikrorajoonis”. Arkadi Gaidari osad jutustused lõppesid ka sarnasel magusvalusal noodil.

Alustuseks - Ersen müüb “Perdido tänava jaama” raamatut enda kodulehel seni väga odavalt - https://ersen.ee/writer/mieville-china/  

Raamat on antud välja… omamoodi. Seda, et paksemaid tõlkeraamatuid antakse eesti keeles välja kahes köites, juhtub ikka. Aga et antakse välja kolmeks lööduna, kolmes köites - seda varasemast ei mäleta. Samuti on tavapäratu, et kõik kolm köidet ilmusid ühe aastanumbri sees ning lausa järjestikustel kuudel - muidu on ikka aastaid vahet. Markantseim näide on Robin Hobb’i salamõrtsuka triloogia, mis ilmus eesti keeles üle kümne aasta, viimase osa kahe köite ilmumiste vahele jäi niipalju aega, et enda jäigi see sari lõpuni lugemata (kuuest eestikeelsest raamatust lugesin läbi viis). Nagu Kristjan Rätsep siinsamas BAASis kirjutas: “Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust[..]”  

Ühe tehnilise detailina jäi veel silma, et iga köite tagakaanel oli sama jutt. Martini “Jää ja tule laulu” raamatud on sarnaselt tõlkeraamatutena poolitatud aga seal on vähemalt igal köitel eraldi jutt. Perdido raamatute puhul jättis natuke halva maitse suhu, on kergemat teed mööda mindud.  

Autor on poliitiliste vaadete poolest tugevalt vasakule kaldu, maoistlik kommunist kes on saanud PhD marxismist rääkiva uurimistöö eest. On seda nüüd näiteks sellest raamatust tunda - ei oska ütelda, endale küll midagi silma ei jäänud.  

Raamat on stiililiselt weird fantasy. Tegevus toimub väljamõeldud Bas-Lag maailmas New Crobuzoni metropolis, justkui  varakapitalistlik linn mõningaste politseiriigi tunnustega. Kõik kohad on veidraid elukaid täis, on inimesi, on suuri inimeselaadseid linde, on erinevaid hübriide ja monstrumeid. Üheks peategelaseks on inimesest teadlane Isaac Dan der Grimnebulin kes elab koos kunstnikust putukalaadse humanoidiga (khepri) nimega Lin. Kohe raamatu alguses viiakse lugeja võrratusse aurupunki ja veidrustesse kuna inimese ja putuka armastus, suhtlemine ja kehaline… khm, lähedus vajavad natuke settimist. Linn on räpane ja haisev, täis lihttöölisi, sulisid, sõdureid, võlureid. Kohati leidub ilmselt kunagi elanud meeletult suure looma roideid, mille ümber linna arhitektuur on end sättinud. Raamatust lugemiseks oivaline, ise elamiseks kohutav.  

Raamatu kandev teema on see, et Isaac hakkab ühe kliendi tellimust täitma ning tal on selleks vaja erinevaid linde. Muuhulgas saab ta ühe põneva rööviku. Siinkohas lõpetangi raamatu tutvustamise, siit hakkab igasugust värki juhtuma.  

Raamatus kasutusel olev sõnakasutus on kohati kummaline. Ilmselt oleks huvitav lugeda ka originaali, et saada aru, kas see on tõlkest või algmaterjalist - aga ma spetsiaalselt ei hakka seda tegema. Sest Miéville loodud maailm ja keskkond on ilmselgelt ise juba väga ummamuudu ning isegi kui tõlkija on mõnes kohas lähenenud… no ütleme, et mitte kõige õigemini (aga mis on “õige”?) siis tegelikult see hoopis lisab vürtsi ja veidrust. Minu arvates on loomingulisus antud juhul ainult hea.  

Mõned näited ka. Maailmas on imetegevuslikud ja õlipõletusmootoriga masinad, teinekord lahingus taplevad kustutajakoid ning käsikidujad. Kui ikka teisele väga tahad liiga teha siis tuleb võtta appi sülgpõletamine.  

Peale raamatu lugemist jäin mõtlema, et autor loodetavasti ei kirjuta rohkem sarja või maailma edasi sest praegusel kujul on see üsna täiuslik. Siis läksin täpsemalt uurima ning selgus, et Miéville on Bas-Lag maailmas toimuvaid romaane kirjutanud veel kaks tükki (“The Scar” ja “Iron Council”). Noh, mis siis ikka. Kunagi tahaks kindlasti neid ka lugeda.  

Osad lugejad on heitnud raamatule ette aeglust, uimasust, segasust, loodusteaduslikku nõrkust. Teised kiidavad taevani. Osad on loomulikult vahepeal. Enda arvates on antud juhul tegemist klassikalise olukorraga, kus mitu pimedat idamaade tarka elevanti katsuvad. Kokku on seda raamatut eesti keeles 856 lehekülge seega massiga lööb ta kindlasti. Ülalpool küll ütlesin, et tegu on weird fantasy'ga aga samamoodi võiks ta olla ka aurupunk. Aga ta pole ei ühte ega teist, pigem on nii mahukas raamatus mitmeid erinevaid põnevaid külgi.