Monday Starts on Saturday on humoorikas-satiiriline ulmelugu teadustööst ja bürokraatiast. Peateg...
Monday Starts on Saturday on humoorikas-satiiriline ulmelugu teadustööst ja bürokraatiast. Peategelane on Leningradist pärit programmeerija Saša Privalov, kes on parajasti autoga teel puhkusele Karjala aladele, kui ta korjab üles kaks hääletajat. Kui need kuulevad tema erialast, üritavad nad teda kohe veenda, et lähedalasuvas Solovetsi instituudis on kindlasti programmeerijat vaja.
Nii satubki Saša lühendi НИИЧАВО (ingliskeelses tõlkes NITWITT) järgi tuntud asutusse, kus omavahel põimuvad ning põrkuvad maagia, rahvajutud (eriti Vene omad) ja mütoloogia (eriti Vana-Kreeka oma), aga ka Nõukogude Liidu aegne teadustöö ja -elu ning sellega seotud bürokraatia. Lugu koosneb kolmest eraldiseisvast jutustusest, millest esimene on sissejuhatav, teine räägib teadustööst ja kolmas ajarännu-müsteeriumist.
Lugesin seda raamatut kunagi maakeelse tõlke ilmumise järel, kuid huvitav oli nüüd vaadata ka teistsugust tõlget teistsugusesse keelde. Positiivne on, et selle osas ei ole loole midagi ette heita - Andrew Bromfieldi 2005. aasta tõlge on südamega tehtud ning püüab võimalikult hästi algset keelemängulisust edasi anda (varasemat, Leonid Reneni 1977. aasta tõlget olen kuulnud, et väga ei hinnata).
Suures plaanis aga ei hinnanud ma seda lugu ka teistkordsel lugemisel eriti. Selle tugevaimaks osaks on minu arvates kindlasti esimene lugu, kus vaene Saša peab lahti harutama imeliselt kirevat segadusepundart, mille keskele ta sattunud on. Meeleolu loomine on siin õnnestunud suurepäraselt ning huvi ja põnevus selle osas, mis toimub ja mida see kõik tähendab, ei kao hetkekski.
Teises osas on aga kõik juba selge, mis kaotab ära suure osa huvist. Toredad on küll kirjeldused Instituudi osakondadest ja varudest ning satiiri poolest on tšehhovliku oskusega esitatud selliseid kujusid nagu administraator Modest Matvejevitš või pseudoteadlane Võbegallo. Siiski on siin tühja osa natuke liiga palju. Parim, mida aga kolmanda osa kohta saab öelda, on see, et ajarännu-mõistatus on huvitav.
On võimalik, et selle teose tõeliseks hindamiseks peab seda originaalkeeles lugema (mingi osa mängulisusest läheb ka parimas tõlkes kaduma) - või siis on vaja tugevamat sidet selle koha ja ajaga. Ise leidsin ma siit kindlasti nii mõndagi universaalselt head ja huvitavat, kuid pärast seda teist lugemist sain siiski kinnitust, et kolmandat korda ma tõenäoliselt neid kaasi avama ei hakka.
Hinnang: 5/10
Nii satubki Saša lühendi НИИЧАВО (ingliskeelses tõlkes NITWITT) järgi tuntud asutusse, kus omavahel põimuvad ning põrkuvad maagia, rahvajutud (eriti Vene omad) ja mütoloogia (eriti Vana-Kreeka oma), aga ka Nõukogude Liidu aegne teadustöö ja -elu ning sellega seotud bürokraatia. Lugu koosneb kolmest eraldiseisvast jutustusest, millest esimene on sissejuhatav, teine räägib teadustööst ja kolmas ajarännu-müsteeriumist.
Lugesin seda raamatut kunagi maakeelse tõlke ilmumise järel, kuid huvitav oli nüüd vaadata ka teistsugust tõlget teistsugusesse keelde. Positiivne on, et selle osas ei ole loole midagi ette heita - Andrew Bromfieldi 2005. aasta tõlge on südamega tehtud ning püüab võimalikult hästi algset keelemängulisust edasi anda (varasemat, Leonid Reneni 1977. aasta tõlget olen kuulnud, et väga ei hinnata).
Suures plaanis aga ei hinnanud ma seda lugu ka teistkordsel lugemisel eriti. Selle tugevaimaks osaks on minu arvates kindlasti esimene lugu, kus vaene Saša peab lahti harutama imeliselt kirevat segadusepundart, mille keskele ta sattunud on. Meeleolu loomine on siin õnnestunud suurepäraselt ning huvi ja põnevus selle osas, mis toimub ja mida see kõik tähendab, ei kao hetkekski.
Teises osas on aga kõik juba selge, mis kaotab ära suure osa huvist. Toredad on küll kirjeldused Instituudi osakondadest ja varudest ning satiiri poolest on tšehhovliku oskusega esitatud selliseid kujusid nagu administraator Modest Matvejevitš või pseudoteadlane Võbegallo. Siiski on siin tühja osa natuke liiga palju. Parim, mida aga kolmanda osa kohta saab öelda, on see, et ajarännu-mõistatus on huvitav.
On võimalik, et selle teose tõeliseks hindamiseks peab seda originaalkeeles lugema (mingi osa mängulisusest läheb ka parimas tõlkes kaduma) - või siis on vaja tugevamat sidet selle koha ja ajaga. Ise leidsin ma siit kindlasti nii mõndagi universaalselt head ja huvitavat, kuid pärast seda teist lugemist sain siiski kinnitust, et kolmandat korda ma tõenäoliselt neid kaasi avama ei hakka.
Hinnang: 5/10
Teksti loeti
inglise keeles