Ootasime semu pool liiklusvahendi laekumist ja igavlesime. Tüübil oli pooleli Bukowski jutukogu Sauteri tõlkes, mille ma talle endalegi üllatuseks olin leidnud härra tolmunud raamaturiiulist. Tänulik sõber kiitis, et jube šefilt kirjutatud, ainult et jooma ajab. No see selleks.
Võtsin siis teose selle koha pealt ette, kus see parasjagu pooleli oli, ning hakkasin jutu algusest valju häälega lugema. Pean tunnistama, et olen Bukowski enda hullumeelse elulooga paremini tuttav kui ta loominguga, ehkki “Lihakuivikud supis” polnud ka päris esmakohtumine. Igatahes tundsin ta hingevaakuva alkohooliku süüdimatu stiili kohe ära ja see polnud sugugi ebameeldiv äratundmine.
Natuke piinlikuks läks värk sellest kohast, kus minategelane, Bukowskile tüüpiline vananev, salapärase loomapidajatari juurde kostile võetud alkašš öösel daami piilumas käib ning avastab, et too armastab oma eramu piiresse rajatud Vabaloomaaia elanikke ägedamalt kui ontlik ühiskond siivsaks peab — olgem ausad, valju häälega zoofiilset erootikat sõbrale ette lugeda võib olla kogemusena mõnevõrra nilbe.
Parm, kah nagu loomastunud, või, noh, normaalsest ühiskonnast tõrjutud ja seetõttu täielikult vaba tegelinski, jääb naise juurde elama, jagades toda tiigrite, boade, põtrade, vombatite ja kõikvõimalike muude lojustega. Naine rasestub, minategelasega käiakse linnas titeasju ostmas, ning naastes selgub, et ontlikud naabrid on nende äraolekul kõik loomsed hoolealused tõurastanud.
Jutt püsib suurema osa ajast objektiivse reaalsuse piirides, kuid veidi enne lõppu pöörab üsna kreisiks apokalüptiliseks mõistulooks, mille üksikasjad jätan järgmistele lugejatele avastada. Hoolimata hea maitse piiride hooletust ja hoogsast ületamisest ning üldiselt ladusast, kuid kohati piinlikult puisest tõlkest (tõstke käsi, kelle meelest on erootilises kontekstis kena kasutada sõna "noku"!) oli jutt igatahes heas mõttes ootamatu ja üllatav, võib-olla kõige rohkem seetõttu, et ma ei oodanud Bukowskilt keset päist päeva täiesti pädevat ulmet. Muidu oleks ehk “neli pluss”, aga positiivse šoki eest tuleb “viis” ära.
Võtsin siis teose selle koha pealt ette, kus see parasjagu pooleli oli, ning hakkasin jutu algusest valju häälega lugema. Pean tunnistama, et olen Bukowski enda hullumeelse elulooga paremini tuttav kui ta loominguga, ehkki “Lihakuivikud supis” polnud ka päris esmakohtumine. Igatahes tundsin ta hingevaakuva alkohooliku süüdimatu stiili kohe ära ja see polnud sugugi ebameeldiv äratundmine.
Natuke piinlikuks läks värk sellest kohast, kus minategelane, Bukowskile tüüpiline vananev, salapärase loomapidajatari juurde kostile võetud alkašš öösel daami piilumas käib ning avastab, et too armastab oma eramu piiresse rajatud Vabaloomaaia elanikke ägedamalt kui ontlik ühiskond siivsaks peab — olgem ausad, valju häälega zoofiilset erootikat sõbrale ette lugeda võib olla kogemusena mõnevõrra nilbe.
Parm, kah nagu loomastunud, või, noh, normaalsest ühiskonnast tõrjutud ja seetõttu täielikult vaba tegelinski, jääb naise juurde elama, jagades toda tiigrite, boade, põtrade, vombatite ja kõikvõimalike muude lojustega. Naine rasestub, minategelasega käiakse linnas titeasju ostmas, ning naastes selgub, et ontlikud naabrid on nende äraolekul kõik loomsed hoolealused tõurastanud.
Jutt püsib suurema osa ajast objektiivse reaalsuse piirides, kuid veidi enne lõppu pöörab üsna kreisiks apokalüptiliseks mõistulooks, mille üksikasjad jätan järgmistele lugejatele avastada. Hoolimata hea maitse piiride hooletust ja hoogsast ületamisest ning üldiselt ladusast, kuid kohati piinlikult puisest tõlkest (tõstke käsi, kelle meelest on erootilises kontekstis kena kasutada sõna "noku"!) oli jutt igatahes heas mõttes ootamatu ja üllatav, võib-olla kõige rohkem seetõttu, et ma ei oodanud Bukowskilt keset päist päeva täiesti pädevat ulmet. Muidu oleks ehk “neli pluss”, aga positiivse šoki eest tuleb “viis” ära.