Peategelased on kaks nüri meest, rullnokk-tüüpi äriinimest, kelle kujutamine nüride meestena on autoril hästi välja kukkunud. ega see vist väga raske pole ka: lasta neil põhilise omadussõnana öelda "faking" ning sidesõnana "vä" ja olulisem on öeldud. Rene tolgendab pohmas peaga Tallinna vanalinnas ja keegi klouniks riietunud võõras meelitab ta kuhugi tühja majja mingi shõu vaatamise ettekäändel. Tegelikult näitab võõras rullnokale teatrisaalis imeasju, luues lavale teisi maailmu, kuhu Rene ka siseneb. Järgneb Rene rännak teises maailmas, kus ta kohtab ka oma paarimeest Markust. Olulisim asi ses teises maailmas on tüüpidel tekkiv võime mõttejõuga maailma muuta, luua ja kaotada materiaalseid ja mittemateriaalseid asju, muuta ajalugu jne. Oma piiratud mõttemaailmast lähtuvalt kasutavad nad ka seda võimet ära, ent üks meestest kipub seda tegema kurjas ja teine heas võtmes. Tagasi reaalsusesse saabudes on mehed shokis ja üritavad aru saada, mis toimus. (Muu hulgas minnakse ka ühe sharlatanist sensitiivi juurde – see on romaani lõbusaim episood.) Selgub aga, et võime on säilinud meestel ka reaalsuses ning Markus kasutab seda kohe ära riigivalitsejaks tõusmiseks ning sõber Rene tapmiskatseks. Rene saab jooksu, leiab armastuse ja headuse, leiab n.ö. iseenese. Kurjus saab teenitud palga.
Raamatu kohta on Toomas Kuter kirjutanud 7. mai "Sirbis" ka ülistava arvustuse ja see tasub lugemist ka siis, kui selle sisu vastukarva jääb. Ega ma ei taha ka seda romaani maa sisse tampida; kindlasti loen Napa järgmisi teoseid, kui neid ilmuma peaks: lihtsalt väga kummaline ja teistest eristuv autor.