Armastatud eesti kunstniku ja muuseumitöötaja A. Tassa kogumik "Nõiasõrmus" (alapealkirjaga "Fantastilised novellid") on valdavalt sõnarohke stiilieksperiment, mille eesmärk näib olevat lugeja kannatuse proovilepanek. Mitmed lood on siiski ladusamad, kuigi narratiivi mõttes üsna ebahuvitavad. "Suvitus mägedes" kuulub nende tavaopärasemas võtmes juttude hulka.
Siin on kujutatud puhkust Alpi mägedes, kus jutustajale tuleb külla Friedebert Tuglas koos "reisiseltsilisega". Reisiseltsiline on peategelasele võõras, aga tema nimi on Arthur Valdes. (Valdes on Tuglase loodud väljamõeldud kirjanik, kelle eluloolisi andmeid ta serveeris justkui tegeliku elu sündmustena.) Mees märkab, et Valdesel on sarnased vaated ja mõttekäigud, ainult too oskab mõtted lõouni mõelda, lahendusi leida, millega peategelane hakkama ei saa. Ta märkab veel, et Valdes kannab sarnaseid riideid nagu tema, samuti sõrmes sõrmust, mille ta oli varem kuhugi unustanud või kaotanud. Jääb mulje, et see reisiseltsiline on justkui tema teisik, kes pikapeale temaga identseks sulab:
"See olin mina, kahastatud teisendis, või õigemini ümberpöörduna, mina olin reflektsioonis, vastuhelgiks maaslamavalle. Siin lamas mu vaenlastest vihasem, kes oli minu lõppsihile jõudmatuse peegeldajaks, kelle langemine minu vabanemisega seotud, mis varjab eneses kaugusse viivaid teesid, seejuures peitumata olles, et need teed juba otsitud ja - leitud." (lk 124).
Siin on kujutatud puhkust Alpi mägedes, kus jutustajale tuleb külla Friedebert Tuglas koos "reisiseltsilisega". Reisiseltsiline on peategelasele võõras, aga tema nimi on Arthur Valdes. (Valdes on Tuglase loodud väljamõeldud kirjanik, kelle eluloolisi andmeid ta serveeris justkui tegeliku elu sündmustena.) Mees märkab, et Valdesel on sarnased vaated ja mõttekäigud, ainult too oskab mõtted lõouni mõelda, lahendusi leida, millega peategelane hakkama ei saa. Ta märkab veel, et Valdes kannab sarnaseid riideid nagu tema, samuti sõrmes sõrmust, mille ta oli varem kuhugi unustanud või kaotanud. Jääb mulje, et see reisiseltsiline on justkui tema teisik, kes pikapeale temaga identseks sulab:
"See olin mina, kahastatud teisendis, või õigemini ümberpöörduna, mina olin reflektsioonis, vastuhelgiks maaslamavalle. Siin lamas mu vaenlastest vihasem, kes oli minu lõppsihile jõudmatuse peegeldajaks, kelle langemine minu vabanemisega seotud, mis varjab eneses kaugusse viivaid teesid, seejuures peitumata olles, et need teed juba otsitud ja - leitud." (lk 124).