John Polidori oli lühikest aega Byroni ihuarst ja kirjanduslugu tunneb teda eelkõige esimese ingliskeelse vampiirijutu "The Vampyre" (1819) tõttu. Tolle jutu peategelane on aristokraatlik, paheline ja müstiline härrasmees, vampiir Ruthven, kelle välimuses ja olekus tundsid lugejad ära lord Byroni. Tom Hollandi romaan algab sellega, et ühte advokaadibüroosse saabub Rebecca Ruthven ning soovib saada Ruthvenite hauakambri võtmeid. Ta soovib leida lord Byroni päevikuid - on põhjust arvata, et need on peidetud just sinna. Tema kirjandusteadlasest ema on käinud seal kunagi sama palvega, ent jäi peale seda kadunuks. Advokaadid on hoidnud neid võtmeid sajandeid ja neil on keelatud võõraid hauakambrisse lasta. On põhjust arvata, et nende päevikute lugemine ei too inimkonnale midagi head. Pika nuiamise peale ja viidates oma sugulusele lord Ruthveniga saab Rebecca need võtmed, kuid päevikute asemel kohtub ta hoopis Byroni endaga, kes on elus ja elab varjatud elu ligi 200 aastat pärast tema väidetavat surma. Byron on vampiir. Mees räägib Rebeccale oma loo ja see moodustabki umbes 90% romaani mahust.
Byron reisis oma sõbra Hobhouse´iga aastatel 1809-1811 Kreekas ja Albaanias. Kohalikud usuvad vampiiridesse ja selgub, et mitte asjata - üks Albaania ülik Vašel-paša (võin nime kirjapildiga eksida) on kardetuim olevus, kellega keegi eriti kohtuda ei soovi. Hädaohte ja romantikat otsiv luuletaja aga sellest ei hooli ning tagajärjed on fataalsed - paša muudab mehe vampiiriks. Sealt edasi on Byroni elu pöördumatult muutunud, ehkki ta ise seda ei arva. Ta peab võitlust oma verejoomistungiga, kuid vannub lõpuks alla. Siis võitleb ta tungiga muuta ohvreid vampiirideks (mitte iga hammustus ei vii selleni), kuid kaotab ka selle võitluse. Kolmas katsumus on seotud asjaoluga, et omaenda lapse või lähisugulase vere joomine annab vampiirile lisaks igavesele elule ka igavese nooruse. Vananeva Byroni suured kiusatused on ta õde ja lapsed.
Romaanis juhtub paljutki, kuid pole mõtet seda ümber jutustada. Üldiselt on see Byroni hedonistliku ja julma eluviisi konspektiivne kirjeldus: biseksuaalsus, intsest, verejanu, hoolimatus inimsuhetes. Mängu tulevad ka Polidori (kelle Byron vampiiriks muudab), Shelley oma naisega (episood "Frankensteini" sünnist Shelley villas), verepilastus õe Augustaga, armulugu Caroline Lambiga jne. Mulle tundub, et sündmuste kuhjumine ja pealiskaudsus ongi selle romaani põhiprobleemiks.
Tom Holland võttis ülikoolis uurimisteemaks just nimelt Byroni, kuid selle (õudus)kirjanduslikku vormi valamine on kahvatu. Kuidagi hooletult ja hüplikult kulgeb see lugu. Näiteks kui ühes lauses seisavad kaks inimest toa eri otstes ja järgmises annab üks teisele vastu hambaid, siis eeldaksin, et vahel võiks olla veel üks lause, kus on öeldud, et mees sööstis üle toa. Muidu tekib küsimus, kui pikad olid mehe käed või kui väike oli see tuba. Paljud episoodid, mida võiks pikemalt kirjeldada, on jäänud üldse olemata. Näiteks mainib vampiiride Käskijaks saanud Byron ainult mõne lausega Veneetsias toimunud vereimejate kogunemist, kus talle austust ja allumist avaldati. Ometigi võiks sellest pikalt rääkida.
Üldiselt - tuimavõitu esutusviis (ehkki Byron on ka romaanis väga kirglik inimene), liigne konspektiivsus ja teatav hooletus, mis paneb lihtsalt pead vangutama. Miskipärast lootsin sellest romaanist palju, võib-olla tundub pettumus just seetõttu suur?