Kui romaani esimene neljandik - umbes 150 lehekülge - läbi saab, valdab lugejat tunne, et toimuv ei saa enam halvemaks minna. Kõik positiivsed kangelased on tapetud, hingeliselt invaliidistatud või kehaliselt zombistatud. Kui Tadeuse poolt rituaali käigus lihaks vormitud Saatan romaani esimese osa lõpuks ka Roberti teibasse ajab, võiks üldse punkti panna, sest lavale enam tegelasi nagu ei jäägi. Siiski selgub kohe, et Robert on elus ja autori poolt kasutatud verb "impale" ei tähedanud mitte teibasse ajamist, vaid oli eufemism anaalse vahekorra kirjeldamiseks. Sellest ühtest hakkab Roberti kehasse kasvama migi värdjas, Saatana sigitis. Stonehenge´i juurest korjavad poisi üles kaks vampiiri, mees ja naine, kes tajuvad temas midagi erakordset ning otsustavad noormehe eneste hulka meelitada. Romaani kogu edasine sündmuste käik on suunatud Roberti kättemaksuplaanidele. Viha, mis temas keeb, kalestab ta täielikult ja enesele märkamata kujuneb poisist julm ning moraalitu olevus, veel julmem kui see, mis temas julmuse äratas. Tema teed viivad Londonisse, kus ta elab aastaid vampiiride juures, Prahasse, kus ta otsib juudi rabi, kes Golemi valmistas ning seega kõigele romaani toimuvale üldse aluse pani, ja Ameerikasse, kus ta kohtub mingi indiaanlaste jumalaga.
Üldiselt on see mahukas romaan, väga keerulise ja segase sisuga. Hetkest, kui mängu tulid vampiirid, saab ta muidugi kohe kollase varjundi. Ent eklektilisse süzheesse on põimitud veel poeedid John Milton ja John Wilmot, okultist doktor Dee, Inglismaa kodusõda, kabalistikat, jms. Lugedes kaob sündmuste järg täielikult käest, tegelased peavad pikki monolooge, mille tegelased peavad omakorda pikki monolooge, jne. Tuleb siiski tunnistada, et lohisevaks ning ülepingutatuks kirjutatud romaan on üks kõige pessimistlikumaid ja süngemaid raamatuid, mida olen lugenud. Mitte kordagi ei tekkinud mõtet, et lugu võib lõppeda õnnelikult. Kõigil on pidevalt mingi ängistav mure, kõigil on mingid valud ja leinad. Surm, vägivald. Isegi lõbumaja-stseenid ei paku tegelastele erilist rõõmu. Roberti kõhus jalgu siputav homunkulus tekitab talle pidevalt põrgupiina... See raamat ei sobi optimistidele.
Õudusklassikasse "Deliver Us From Evil" ka kindlasti sisse ei saa, ent ajaviitelise vahepalana võib müstikat armastavale lugejale sobida küll.