Täitsa tore. Kenasti nikerdatud. Ainult välja ei jõua kuhugi, aga eks ta ongi selline pretensioonitu laast.
(jutt aastast 2003)
http://algernon.ee/node/874
eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas
Tekst on piisavalt hämar. Kui Goethe seda enne surma lugenuks, olnuks ta viimased sõnad ehk "Selgust, rohkem selgust!" Zhanriks on fantasy, oletan, et taustaks Ene sümpaatia selle suuna vastu. Tegelased on kaks kähmaklast - mees ja naine – ning nende rott. Meeskähmaklast vaevab kinnisidee võimalikult palju valgust koopasse lasta. Naisel on palju praktilisemad plaanid. Rotil on ükspuha. Meeskähmaklase rabelemine viib ta lõpuks õnnetusse.
Natukene autoreid teades tekkis arvamine, et see kääbiklik jutukene kirjeldab mingil moel nende endi elurõõme või -muresid. Näiteks ei jättis kähmaklaste iga-aastane kokkusaamine mulje Estconist, kus reeglina tugevalt tina pannakse. Aga võib-olla on Kallasel mingi muu iga-aastane üritus. Igal juhul näib, et Jyrka ja tema kauaaegne saatjanna ajavad mingit inside-asja, mille mõistmiseks on vaja veel midagi peale kõnealuse jutu. Inside-värk pole automaatselt miinus, aga antud juhul ei kompenseeri teksti hermeetilisust nauditav keel, huvitav süzhee või midagi sellist. Asi on ikka päris grafomaanlik. Kirjutamist tuleb muidugi proovida, aga enne avaldamist tuleks mõelda, kas parem poleks asi sahtlisse jätta – ruumi peaks seal ju olema? Ma ei pea tõenäoliseks, et Kallaste terav kriitikupilk iseenese loominguni ei küündinud. Nii et ka ses osas võin vaid oletada, miks tekst üles pandi. Viimasel kahel aastal pole ma eriti "Algernoni" jutuosa lugenud, ei oska lugu selles skaalas hierarhiliselt paigutada. Võib-olla ongi see Hiire tavaline tase.
Ütleks midagi head ka lõpetuseks. Jutt on minu hinnangul kaks korda parem, kui Tolkieni "klassik": "Kääbikule" panin ühe.