Eksisteerib lühiromaani ja jutu vormis, ka kahe erineva lõpuga, üks neist käsitleb libahundindust rohkem teaduse, teine õuduskirjanduse seisukohalt. Tegemist siis klassikalise libahundi looga.
Koosviibimisel ühes Shoti maamõisas taipab peategelane Paul Foote, et üks külaline, poolakast pianist Jarmoskowski nimelt on libahunt. Peale paljastamist järgneb loomulikult jaht, sest koletisel õnnestub põgeneda. Järgnevad arutelud libahuntluse üle, seletused, miks hõbedaga saab lünaktroofiat ravida jne. Üks tegelastest on ka nõiavõiemtaga naisterahvas. Tavaliselt kippuvat libahundid sellesuguseid oma seltsilisteks valima – pidi olema hea koostöö.
Loomulikult hammustab libahunt kedagi, tuleb ette ka tapmist. Lõpulahendus pole just eriti originaalne, selline enam-vähem. Kohati kipub tekst pealiinist liialt kõrvale kalduma, tähelepanu hajuma, ent Blish jõuab õigele rajale õigel ajal tagasi. Siiski tundus novella-variant pisut venitatud.
On tragöödiat ja dramaatikat, hoogsat pinevust ja ebamäärast heietamist. Kokku tuleb üks tubli “neli”. Kõige rohkem meeldis libahundi teadusliku seletuse segamine mütoloogilisega; ka nõid ja tema tegemised jätsid originaalse mulje. Lugesin teksti antoloogiast “Tomorrow Bites”, kuhu koondatud just SF-kallakuga libahundi lood ja Blishi oma ületas sealt ikka nii mõndagi.
Koosviibimisel ühes Shoti maamõisas taipab peategelane Paul Foote, et üks külaline, poolakast pianist Jarmoskowski nimelt on libahunt. Peale paljastamist järgneb loomulikult jaht, sest koletisel õnnestub põgeneda. Järgnevad arutelud libahuntluse üle, seletused, miks hõbedaga saab lünaktroofiat ravida jne. Üks tegelastest on ka nõiavõiemtaga naisterahvas. Tavaliselt kippuvat libahundid sellesuguseid oma seltsilisteks valima – pidi olema hea koostöö.
Loomulikult hammustab libahunt kedagi, tuleb ette ka tapmist. Lõpulahendus pole just eriti originaalne, selline enam-vähem. Kohati kipub tekst pealiinist liialt kõrvale kalduma, tähelepanu hajuma, ent Blish jõuab õigele rajale õigel ajal tagasi. Siiski tundus novella-variant pisut venitatud.
On tragöödiat ja dramaatikat, hoogsat pinevust ja ebamäärast heietamist. Kokku tuleb üks tubli “neli”. Kõige rohkem meeldis libahundi teadusliku seletuse segamine mütoloogilisega; ka nõid ja tema tegemised jätsid originaalse mulje. Lugesin teksti antoloogiast “Tomorrow Bites”, kuhu koondatud just SF-kallakuga libahundi lood ja Blishi oma ületas sealt ikka nii mõndagi.