«Earthman, Come Home» on samanimelise fix-upromaani viimane osa ning romaan ise on selle lendavate linnade tetraloogia kolmas raamat.
Kindalsti on tegu hea jutuga... kuid milleski jääb jutt ajale jalgu. Ma saan ülihästi aru, et miks jõudis see tekst SFWA liikmete nn. lohutus-Nebula küsitlusel 23 kõigi aegade parima loo hulka jutustuse ja lühiromaani kategoorias. Siin on olemas kõik see, mida läbi aegade on hinnatud hea ulmejutu juures... siin on uljaid prognoose ja teaduslikke spekulatsioone, on pioneerivaimu ning tagurlike jõudude kriitikat... on muudki. Mina panen loole siiski nelja, sest minu jaoks oli jutustus liialt skemaatiline ning hoolimata süzhee teravusest ja tegelaste sümpaatsusest, jättis nende tegutsemine siiski mind üsna ükskõikseks. Seda nn. inimlikku momenti oli jutustuses liialt vähe... ning ilmselt on ka see põhjuseks, et miks antud tekst ülalmainitud küsitlusel siiski sinna pingerea tagumisse otsa jäi.
Sisu on lihtne! Linnapea Amalfi juhitav lendav linn on sunnitud maanduma remondiks ühele planeedile, kus asub juba üks lendav linn... tõenäoliselt see pahade oma... just nende tegelaste oma, kelle tõttu ka teised lendavad linnad on paljudes kohtades paariateks kuulutatud.
Klassikaline tekst, mille tundmine tuleks igale ulmefännile kasuks... samas ei julge ma lugemiselamust garanteerida... kuid lugeda tasub ja konti see ilmselt kah ei murra. Ütleks lõpetuseks niipalju, et pärast selle jutustuse viimast lugemist tuli mul tahtmine kogu see «Cities in Flight» tetraloogia üle lugeda.