Algab sissejuhatusega, mis venib yle poole jutu. Vaimu sissetuleku kohta lugesin kolm korda yle - äkki jäi mul mingi lõik vahele? Ei jäänud. Oligi nii. Yhel hetkel räägiti mingist vaimust, ilma et oleks sõnagagi mainitud selle saabumist või mingitki reaktsiooni peategelase poolt. Ei midagi. Meil käib neid iga jummala päev, neljapäeviti isegi kaks tykki? Pärast tytarlaps siiski väriseb pisut, kuid tyypilise linnatydrukuna võtab kõiki tonte, zombisid ja (liba?)hunte yldiselt kylma kõhuga. Eks ta ole.
Ja kui jutu böö-osa on lõpule jõudnud (antakse inimesle rida vihjeid, tema ei reageeri mitte kuidagi, heietab hoopis mõtteid kuivkemmergust), siis... ei tulegi midagi. No see on selge, et vanainime ära sureb, seda on ta juba jupp aega yritanud. Kollide esinemissageduse järsu tõusu põhjustest ei sõnakestki, nende motivatsioon jääb sama segaseks kui protagonisti oma. Ei ole sel lool ei saba ega sarvi.
Vastupidiselt "Algernonis avaldatud arvamustele ei ole sel ka Pu Songlingiga midagi pistmist, Pu Songling oli suur stiilimeister - mis siitkandi inimestele ei paista muidugi pärale jõudvat, keskendutakse ainult libardite loendamisele. Mõned kujundid on Taltsil head kyll, aga neist ei piisa.