Armastatud armeenia ulmekirjaniku G. Markosjan-Käsperi neljas romaan kuueosalisest sarjast jätkub sealt, kus eelmine pooleli jäi. Palju on tegelaste meenutusi ja arutlusi varasematest sündmustest, nii et parem on eelmiste osadega tuttav olla. Kõige rohkem nähakse sündmusi maalase Dani silme läbi, ent keskne kangelane on siiski Maran, kes on peaaegu täiuslik inimene - tark, kõrge moraaliga, hea välimusega, füüsiliselt ja seksuaalselt võimekas, aus, napisõnaline.
Romaan on ülimalt dialoogirohke, tegelased arutlevad kogu aeg omavaheliste suhete, meessoo ja naissoo suhete, eetika üle. Ollakse küllaltki tõsised. Esimene pool raamatust ongi põhiliselt taoline arutelu. Palju tähelepanu on kevzel. See on selline keha valitsemise viis, mis võimaldab arendada lihaseid ülimalt tugevateks. Oluline rakendusala on seks, kus täiuse saavutanud mehed on ülimalt hinnatud. Maran ongi üks neist meestest.
Teises pooles lendab 5-liikmeline luureseltskond planeedile Edur. Seal esinetakse kohalike ränduritena ja ujutakse kohaliku aristokraatia külje alla, et kohalikust ühiskonnast rohkem teada saada. Jälle võimusuhted, meeste ja naiste suhted, teistmoodi arenenud inimkoosluse eetilised tõekspidamised. Sel planeedil on ühiskond umbes 16.-17. sajandi Maa ühiskonna tasemel ja väliselt üsna harmooniline, aga omade küsitavustega. Põhiküsimusele - kust inimkond alguse sai ja kuidas ja kuhu levis - vastust siiski ei saada.
Dialoogiküllast romaani on kerge lugeda. Tuleb meeles pidada, et flaier ei ole mitte reklaamleht, vaid hõljuk... Paatoslikkus ja dramaatilisus meenutasid mõnevõrra justkui Ladina-Ameerika seebisarja.
Romaan on ülimalt dialoogirohke, tegelased arutlevad kogu aeg omavaheliste suhete, meessoo ja naissoo suhete, eetika üle. Ollakse küllaltki tõsised. Esimene pool raamatust ongi põhiliselt taoline arutelu. Palju tähelepanu on kevzel. See on selline keha valitsemise viis, mis võimaldab arendada lihaseid ülimalt tugevateks. Oluline rakendusala on seks, kus täiuse saavutanud mehed on ülimalt hinnatud. Maran ongi üks neist meestest.
Teises pooles lendab 5-liikmeline luureseltskond planeedile Edur. Seal esinetakse kohalike ränduritena ja ujutakse kohaliku aristokraatia külje alla, et kohalikust ühiskonnast rohkem teada saada. Jälle võimusuhted, meeste ja naiste suhted, teistmoodi arenenud inimkoosluse eetilised tõekspidamised. Sel planeedil on ühiskond umbes 16.-17. sajandi Maa ühiskonna tasemel ja väliselt üsna harmooniline, aga omade küsitavustega. Põhiküsimusele - kust inimkond alguse sai ja kuidas ja kuhu levis - vastust siiski ei saada.
Dialoogiküllast romaani on kerge lugeda. Tuleb meeles pidada, et flaier ei ole mitte reklaamleht, vaid hõljuk... Paatoslikkus ja dramaatilisus meenutasid mõnevõrra justkui Ladina-Ameerika seebisarja.