Maria supleb meres, ujub rahulikult, mõtleb oma elu ja asjade üle. Kalda poole naastes häirib teda suuremast villast kostev lärmakas rokkmuusika. "Kuradi araablased," mõtleb ta. See maja on talle ammu negatiivses mõttes silma jäänud. Seal liigub ringi kümmekond tumedate juustega meesterahvast, naisi pole, väraval on araabiapärane nimi, naabritega ei suhtle, aga mängitakse valju rokkmuusikat. Kuna ühel mehel on käsi ja teisel jalg kipsis, kahtlustab Maria terrorirakukest, kes on viimases lahingus haavata saanud. Naine kütab end kõvasti üles, tõlgendades kõiki meeldetulevaid nüansse majaelanike kahjuks, ja soovib vihaselt, et võõramaalaste pesa kokku variseks. Vahetult pärast seda mõtet käib kärakas ja villa vajub kokku - just sellisel moel, nagu Maria vaimusilmas oli hetk varem ette kujutanud. Puhkeb tulekahju ja sisuliselt haihtub hoone lühikese ajaga olematusse. Kokkusattumus?
Maria ei saa seda teada (aga lugeja saab), et majas ei olnud gaasi ja eksperdid ei suudagi juhtunu põhjuseid välja selgitada.
Lühike jutt, lihtsakoeline, ent ikkagi jätab küsimusi õhku. Eelkõige - miks siis ikkagi? Miks just Maria viha materialiseerus. Nii või teisiti, suurt vainustust ei tekitanud. Lugu on ilmunud kogumikus "Son i drugije mistitšeskie istorii" (KPD, 2003).