Iga lugu eraldi ja kogumik tervikuna on absoluutselt mõttetu. Hallid keskpärased lookesed ammuilma läbinämmutatud teemadel, ilma igasuguse "nõksu" või "väändeta". Näiteks avajutt "Amneesia": ärkab surnuaia lähedal meeskodanik mustas ülikonnas, ei suuda meenutada, kuidas ta sinna sattunud on või ühtegi muud seika oma minevikust. Tuiab natuke ringi, satub miilitsasse, kes teda hakkab vedama psühhiaatriasse. Midagi siiski tuleb papile järk-järgult meelde, muuseas poja aadress. Miilitsaautos annab taat otsad, miilits läheb tolle pojale asjast teatama ja poeg vastab, et isa on juba aasta aega mulla all. Kogu lugu. Selliseid nupukesi on treitud ma ei tea mis ajast saadik, 18. sajandist vististi. "Jutulaboris" on mõne taolise esinemine veel vabandatav, aga niisugustest tükkidest kogumik kokku panna - ohhjahh...Kogu seda jama saadab äärmiselt pretensioonikas intervjuuvormis järelsõna, kus kirjanikuproua võtab öelda näiteks, et vene kirjanduses irooniat peaaegu ei esine (aga Tshehhov? Ilf & Petrov? Bulgakov? Dovlatov? Strugatskid või Gansovski, kui ulmest rääkida?), erinevalt muidugi tema enda loomingust. Siis veel saab lugeja teada, et matkimine on igasuguses kunstis kõige madalam ja halvem asi - selle peale tekib kiusatus vastata, et veel halvem on tuimalt sada aastat tagasi ammendunud teemasid kedrata, ise sealjuures uskudes, et tehakse suurt kunsti.
Seni mul Markosjan-Käsperist arvamus puudus... Olin lugenud ainult tema teravat, kuid arukat järelsõna "Inetutele luikedele". Praegu aga ma küll ei suuda mõista, mis alusel seda naist kirjanikuks peetakse.
