Holger Kaints, kel ma varem erilist ilukirjanduslikku aktiivsust pole täheldanud, avaldas 2003. aasta lõpul romaani «Teekond mäetipu poole». Selle lugemine tõi igatahes Vadim Ohhotnikovi ja tema loomingu kohe meelde. Enam veel, mul tekkis ränki kahtlusi, et raamatus esineva sotsialistliku fantastika looja Vladlen Ohhilkovi eeskujuks on just seesama Ohhotnikov.
Holger Kaintsi esikromaan pajatab loo alternatiivajaloolisest maailmast, kus aastal 2012 eksisteerib veel Nõukogude Liit. Umbes nõnda, kui Gorbatšovil oleks õnnestunud perestroikat ohjes hoida, või kui see nn. putš oleks edukas olnud. Materiaalses plaanis on romaani tegelaste elu suhteliselt viletsake, aga seda enam vohab arenenud sotsialismi ideoloogiast kantud marasm. Raamatu kangelasteks on pioneerid, kes siiralt usuvad, et elavad suurepärasel maal, kus kõike tehakse rahva hüvanguks. Raskused, noh, need on ju ajutised! Noorukite koduoblasti piirid on võrdsustatud riigipiiriga, sest siis on spioonidel ja diversantidel keerulisem nõukogude riigis ringi liikuda ning omi pahategusid korda saata.
Pioneeride käes ringleb aga Vladlen Ohhilkovi põnevusromaan «Teekond Kommunismi mäetipule» ning just nimetatud raamat saab ajendiks, miks noored pioneerid otsustavad alistada neile lähima mäetipu. Kahjuks asub Suslovi mäetipp naaberoblastis, mis muudab selle ürituse juba eos võimatuks. Pioneer ei karda raskusi; ning viis sõpra otsustavad riskantse retke siiski ette võtta...
Kui nüüd rääkida Holger Kaintsi romaani kirjanduslikust väärtusest, siis tuleb nentida, et erilist sõnailu sellest raamatust ei leia. Tekst on puiselt kirjeldav ning näib, et autori suurimad jõupingutused on kulunud maailma loomisele. Igatahes moodustavad häbematult suure osa romaani mahust reisijuhilikud lõigud sellest, et mis tänaval või väljakul tegelane kõnnib, et millise nõukogude kangelase või sõbraliku vennasrahva suurmehe auks mõni tänav/väljak on nimetatud jne. Möönan, et tausta loomiseks on see vägagi vajalik, aga lugeja pole idioot, et talle iga paari lehekülje järel peab mingist Babrak Karmali väljakust rääkima ning ega see oblastikeskuse geograafia sellest püüdlikust nämmutamisest eriti selgemaks ei saanud.
Romaan on ilmselgelt tasakaalust väljas, sest esimesed üksteist peatükki hõlmavad tuimemapoolsed olustikulised kirjeldused, alles 12. peatükis asuvad pioneerid teele. 24. peatükis leiab pioneeride retk oma lõpu ning viimased neli peatükki annavad pisut kiirustades kangelastele (ja ka lugejale) teada, et mis siis tegelikult maailmas sünnib. Selline materjali esitus jätab mulje, et autorile on pentsiku libariikliku moodustise elu-olu kirjeldamine enam korda läinud, kui miski muu. Võimalik, et see oligi peamine eesmärk, aga ulme (milleks romaan nimetatud on) eesmärgiks pole juba ammu enam mingite veidrate maailmade ja koosluste väljamõtlemine. See on kõigest taust.
Aga kui autor pidaski oma peamiseks eesmärgiks stalinlikus vaimus fantastilise seiklusloo loomist? Veider eesmärk, aga loovisikute tahtmised on teinekord kummalised! Kuid sellisel juhul tekib mul küsimus, et keda näeb Holger Kaints (või romaani avaldanud «Eesti Raamat») selle lugejana. Noorte jaoks ilmselgelt igav ja arusaamatu ning vaevalt suudab see konkureerida efektsemate ja fantaasiarikkamate seikluslugudega. Märksa vanemad lugejad on ilmselt aga sedasorti kirjandust juba oma raskes nõukogude lapsepõlves piisavalt lugenud, et sedasorti stiliseeringut nautida.
Romaani puänt on aga iseäranis igerik, sest selliseid tekste, kus kangelane avastab, et teda on metoodiliselt ja mastaapselt petetud, on maailmas ilmunud sadu. Piisab, kui mainida kasvõi Philip K. Dicki, kes on sedasorti paranoiaulme üks tipptegijaid. Kohalikest autoritest võib siia lisada Kristjan Sanderi, kelle kogu uuem looming sedasorti küsimustega ainult tegelebki. Kristjan Sanderi mainimine oleks sobilik ka seetõttu, et temagi kasutab enamjaolt nõukogude ulme stilistikat. Kirjandusliku taseme poolest ületab Kristjan Sander aga Kaintsi mäekõrguselt.
Hinne kaks läheb ainult autorile, sest selle lolli ja lilla kaanekujunduse taga on ilmselt siiski kirjastus. Kui kaanekujundust ka veel hinnata siis tuleks null panna!