Kui ulmeline osa (mis pole teab kui kaalukas) ära unustada, on tegu suhteliselt tuima külma sõja aegse romaaniga nii nagu neid ilmselt kümneid on kirjutatud Nõukogude ja lääne luure vägikaikavedamistest.
Romaani peategelane, Lucas Martino nimeline teadlane on K-88 nimetuse taha peidetud superrelva katsetusel (olles ühtlasi relva vaat et ainuisikuline looja) saanud tõsiselt viga ning järgnenud segaduses vene luure poolt röövitud.
Romaan läheb käima hetkel, mil Martino vangide vahetusprotsessi läbi õigele poole rindejoont naaseb. Mees on tagasi kodus, ent millisel kujul! Pea asemel on mehel metallkolp, käe asemel samast materjalist protees (ma ei tea kas autor seda nii mõtles, aga siinkohal tekib paralleel Langelaani jutuga "Kärbes"). Liitlaste põhiline probleem on selles, et pole võimalik tuvastada, kas naasnu näol on tegu Martino või hoopis maskeeritud vene spiooniga, samuti on teadmata, kui palju infot vaenlased Martinolt kätte said. Välimust enam ei ole, hääl tuleb metallkoljust moonutatuna, daktüloskoopilisi mustreid on väidetavalt võimalik võltsida (kuid millegipärast ei tule asjaomastel organitel mõttessegi vastandada tulnukat inimestega, kes teda minevikus hästi tundnud on).
Salajasele informatsioonile meest enam igaks juhuks ligi ei lasta, peale mõningaid protseduure (millega tõele kuigivõrd lähemale ei jõuta), lastakse mees ula peale ja asutakse teda jälgima. Vend kolab ringi, kohtab mõningaid tuttavaid minevikust (peab ka märkima, et originaal-Martino polnud teab mis suhtlemisgeenius) ja lõppude lõpuks jääbki otsene vastus küsimusele, kas metallpea ja -käega monstrum on Martino või ei, andmata. Minu guess on, et ei ole, aga romaani täiendaksin omalt poolt alapealkirjaga "Who Cares?".