Kolmas raamat seeriast.
Oma paarkymmend aastat enne käesoleva köite algust sattus keegi Thomas Iowast uude maailma, kus põhielanikkonnaks on ebapraktilised, probleeme peamiselt vaevalise maagia abil lahendada pyydvad haldjad ning kõik või vähemalt suurem osa loomi räägivad. (Kuidas on lahendatud sellistes oludes tyypiline lihasööjate probleem, mina aru ei saanudki.)
Kui paljude sarjade puhul kulutavad autorid igas köites poole auru varasemate syndmuste selgitamisele, siis siin jäävadki need ysna segaseks. Igatahes on Tom õnnelikus abielus kohaliku printsessiga ja ise ametis kuningliku raamatukoguhoidjana, majasõpradeks-koormaloomadeks terve kari lohesid (perekonnanimega Constable).
Ajal, mil Tom käib kaugemaist paigust oma uue maja jaoks mööblit vedamas, röövib keegi värisev mehike tema naise ja kaks last. Tom, yks ta sõber (kohalik metsamees) ja yks lohe lähevad neid otsima.
Otsimise käigus räägitakse pidevalt ajapuudusest, samas on tegelikult aega kyll ja keegi kuhugi ei kiirusta. Pinge ei tõuse kogu raamatu jooksul. Lõpplahendus ei ole kyll täiel määral aimatav, kuid ka ei yllata.
Arvustustes räägitakse palju Callanderi suurepärasest huumorist, niisiis otsisin seda kaua ja hoolega. Ei leidnud. Raamat pole just otseselt elutu, kuid midagi olulist jääb siiski puudu. Päris lastekas ta kyll pole, kuid sarnaneb halbadele, korralike vanemate jaoks kirjutatud lasteraamatutele. "Booooooring," ytleks Homer Simpson. Nii minagi.
Oma paarkymmend aastat enne käesoleva köite algust sattus keegi Thomas Iowast uude maailma, kus põhielanikkonnaks on ebapraktilised, probleeme peamiselt vaevalise maagia abil lahendada pyydvad haldjad ning kõik või vähemalt suurem osa loomi räägivad. (Kuidas on lahendatud sellistes oludes tyypiline lihasööjate probleem, mina aru ei saanudki.)
Kui paljude sarjade puhul kulutavad autorid igas köites poole auru varasemate syndmuste selgitamisele, siis siin jäävadki need ysna segaseks. Igatahes on Tom õnnelikus abielus kohaliku printsessiga ja ise ametis kuningliku raamatukoguhoidjana, majasõpradeks-koormaloomadeks terve kari lohesid (perekonnanimega Constable).
Ajal, mil Tom käib kaugemaist paigust oma uue maja jaoks mööblit vedamas, röövib keegi värisev mehike tema naise ja kaks last. Tom, yks ta sõber (kohalik metsamees) ja yks lohe lähevad neid otsima.
Otsimise käigus räägitakse pidevalt ajapuudusest, samas on tegelikult aega kyll ja keegi kuhugi ei kiirusta. Pinge ei tõuse kogu raamatu jooksul. Lõpplahendus ei ole kyll täiel määral aimatav, kuid ka ei yllata.
Arvustustes räägitakse palju Callanderi suurepärasest huumorist, niisiis otsisin seda kaua ja hoolega. Ei leidnud. Raamat pole just otseselt elutu, kuid midagi olulist jääb siiski puudu. Päris lastekas ta kyll pole, kuid sarnaneb halbadele, korralike vanemate jaoks kirjutatud lasteraamatutele. "Booooooring," ytleks Homer Simpson. Nii minagi.