Larklighti tegevus toimub alternatiivmaailmas, kus Isaac Newton on avastanud (lisaks gravitatsioonile) alkeemilised protsessid, mis on teinud võimalikuks planeetidevahelises eetris liikumise ning sellele järgnenud kahesaja aastaga on Briti impreerium koloniseerinud valdava enamuse päikesesüsteemi planeetidest (teised riigid on mandunud ning ei oma kosmoselennuks vajalikke teadmisi).
Kosmilist ruumis ei täida seejuures mitte vaakum vaid väga hõre õhk ning müstiline “eeter”, mis kubiseb kõikvõimalikest eluvormidest (nt kalad jms millimallikad) ning pea kõik planeedid on asustatud mõistusega olevustega (isegi kuu). Laevad ise milledega liigutakse on puust kuid suudavad vajadusel saavutada lühiajaliselt valguskiiruse. Muide! kuigi kuigi osatakse juba valmistada algelisi roboteid on relvastuseks endiselt eeslaetavad kahurid ja püstolid - ühesõnaga tegemist ehtsa anakronistliku aurupungiga.
Kui surelike linnade lugu oli kirjutatud noorsoole (young-adult) siis Larklight on selgelt mõeldud põhikooli ealistele lastele. Intrigeeriva maailma kõrval, kus Reeve saab demonstreerda täies mahus enda suurepärast fantaasiat, on dialoogid ja tegelased lausa häirivalt primitiivsed või lapsemeelsed. Eriti on on autor ülepingutanud Myrtle tegelaskujuga. Sellel 19 sajandi beibel tundub näiteks olevat tõsiseid raskusi enda ümber toimuva adekvaatselt mõistmisega.
Kogu selle moosise ja magusa sisu ampsab veel tänu värvikale maailmatele, kenadele illustratsioonidele ning Reeve väga humoorikatele kirjeldustele-märkustele läbi. Kahjuks aga on ka lõpp kohutavalt klisheelik ja punnitatud “happy end” ning kui enne seda oli mul veel plaanis raamatule hindeks 3 anda siis pärast oli ka kahest punktist kahju.
kokkuvõtteks tuleb tunnistada ,et Liikuvate linnade lood on tunduvalt paremad ja käesolevat raamatut nendega võrreldes on tunne nagu oleks Reevel üks kuri Misery Annie Wilkesit meenutav tädike kukil istunud ja käskinud seekord klassikaline lasteraamat kirjutada - praakides ühtlasi välja kõik verisemad, hämaramad ning alternatiivsemad kohad mis võiksid noorele lugejale häirivalt mõjuda.
Kosmilist ruumis ei täida seejuures mitte vaakum vaid väga hõre õhk ning müstiline “eeter”, mis kubiseb kõikvõimalikest eluvormidest (nt kalad jms millimallikad) ning pea kõik planeedid on asustatud mõistusega olevustega (isegi kuu). Laevad ise milledega liigutakse on puust kuid suudavad vajadusel saavutada lühiajaliselt valguskiiruse. Muide! kuigi kuigi osatakse juba valmistada algelisi roboteid on relvastuseks endiselt eeslaetavad kahurid ja püstolid - ühesõnaga tegemist ehtsa anakronistliku aurupungiga.
Kui surelike linnade lugu oli kirjutatud noorsoole (young-adult) siis Larklight on selgelt mõeldud põhikooli ealistele lastele. Intrigeeriva maailma kõrval, kus Reeve saab demonstreerda täies mahus enda suurepärast fantaasiat, on dialoogid ja tegelased lausa häirivalt primitiivsed või lapsemeelsed. Eriti on on autor ülepingutanud Myrtle tegelaskujuga. Sellel 19 sajandi beibel tundub näiteks olevat tõsiseid raskusi enda ümber toimuva adekvaatselt mõistmisega.
Kogu selle moosise ja magusa sisu ampsab veel tänu värvikale maailmatele, kenadele illustratsioonidele ning Reeve väga humoorikatele kirjeldustele-märkustele läbi. Kahjuks aga on ka lõpp kohutavalt klisheelik ja punnitatud “happy end” ning kui enne seda oli mul veel plaanis raamatule hindeks 3 anda siis pärast oli ka kahest punktist kahju.
kokkuvõtteks tuleb tunnistada ,et Liikuvate linnade lood on tunduvalt paremad ja käesolevat raamatut nendega võrreldes on tunne nagu oleks Reevel üks kuri Misery Annie Wilkesit meenutav tädike kukil istunud ja käskinud seekord klassikaline lasteraamat kirjutada - praakides ühtlasi välja kõik verisemad, hämaramad ning alternatiivsemad kohad mis võiksid noorele lugejale häirivalt mõjuda.